Siiludus
Me mõttesirged ei olnud paralleelsed
me mõttesirged
ei olnud paralleelsed
see pingeid lõi
on mustaks tõmbund peegel
sa maha matnud
kõik mis koos me lõime
kes ütleb - oli vale see
või õige
sa astud kirikusse
ja mina võtan takso
ja sõidan piritale
kaugelt kuuldes lasku
sind kinni müüritakse
mind müüritakse välja
ma tunnen lõppemise lõhna
magusraskelt
See jook mida kulistad alla oma kõrist
kui õhku kui loomuliku elu osa
iga sõõm sellest pudelist põhjata pudelist
iga sõõm on rõõm petetud rõõm
Sa petad oma elu oma aju oma südant oma verd
ja arvad et see pole reetmine
et sina pole kunagi kedagi reetnud
vaid sind on reedetud
kuid just see ongi reetmine
enese reetmine
rängem kui seitse surmapattu
vängem kui idamaised vürtsikad road
jälgem kui oidipuse kompleks
ja väidad et su elu on korras
Kuid kui su elu oleks korras
ja su pea oleks korras
kas peaksid sa siis korra
iga tunni tagant võtma lonksukese si .....
Eksikäik
Ma hingan sind sisse kui mett
kui rähm sinu palgeilt on pühit
Me higestat meelte kvintett
ei nootide ridades püsi
Me eksleme metsas täis imesid
pimesi kuigi on hommik
Nopime puuokstelt kirevaid helisid
rõõmudeks auravad lombid
Kui eksikäik käidud ja otsas on jäks
päike silmuses on kui Iokaste
Sa lausud mul vaid ühe sõna aitäh
ja kaod kui lõunaks kaob kaste
Läbitungiv pilk
kui ulatad mul kinda
su silmist kerkib pilt
ja rinnas algab simman
vist ajalukku lift
kui poleks sulle viiband
läind oleks hetk nii kihvt
ja jäänuks puhas pind vaid
sind ära raamin siis
ning pandimajas hindan
ja üllatus kui jalga pind
sa polndki väärt mu hinda
Hepatica nobilis
Prožektorite valguses
kui publik on mu valduses
siis kuivavadki pisarad
aurustuvad mälestused
kurvad rõõmsad igavad
selles hetkes soojas helges
ennast avan
ausust tahan
minu silm saab selgem
ja kui astun lavalt maha
ja kõik vana selja taga
olen etem inimene
taassündid kui kevadine
hepatica nobilis
siis on selge
lavale ma kibelen
et olla jälle
olla uus
mu fantaasia sünnitis
Ma eksisin ja
me taeva tõus on vale
Peab katkema
veel ehatunni eel
Me vastu maad
mis kive täis ja jahe
peab laskuma
me kummaline meel
Nii ära maandab
me ihad vihad pahed
maa magus maik
mis teretab meid taas
Ja ära saadan
su sinna kus on parem
Jääb süda vait
siis täpselt õigel aal
Detailemotsioonide ohtlikkusest
Sellised lihtsad argised detailid
nagu voodi all luusiv tolmurull
sinine froteerätik
või murtud nurgaga ärtu emand
võivad äratada tohutu hulga
tundeid ja mälestusi
panna südame puperdama
või tuua näole totaka naeratuse
Nüüd mõtelgem selle peale
kui palju neid ilusvalusaid
asju ja maitseid ja aroome
me ümber on
Ja kui kõigisse nendesse detailidesse
unelema laskuda
on oht paralleelreaalsusesse uppuda
Elada detailemotsioonides on sama hull
kui võtta nõelatorget surmatõvena
Pimeduses kaovad seinad
Ma tõmban juhtmed seinast
ja mattun pimedusse
kuid vaim on erk ja reibas
see maailmaga pidetus ei
sega sisemise säde süttimist
Pimeduses kaovad seinad
saabub näiline vabadus mis
peidab ära vead ja peidab leinad
nii välise ma hetkeks endast heidan
Oh oleks nii et hommikused kajakate hääled
ei iial päikest taevasse ei heiskaks
Kui kord sellest piiritlevast valgusest vaid pääseks
oleks enam tõenäosust et iseendid leitaks