Siiludus
Noodista mulle elu
Ma vajan rütmistatud elu
dünaamilist ja mitmekesist
mitte mingit süldibändi
kolmeduurilugu
kus bassi mängib ambitsioonitu
amatöörist peletis
Ma vajan geniaalselt komponeeritud
helilist meistriteost
pärdilikku minimalismi
täidetud pause
vivaldilikku värviküllust miskit
mis tõotaks tulla ülev juba eos
kuid mis samas jätaks interpreedile
vabaduse tõlgendada
luua oma ellu ise lauseid
Oo Maestro
noodista mulle elu
elu mida kuulates ei väsiks
olgu ta sonaat või fuuga
klaverikontsert või ballaad
jälgi vaid et päike viisi paitaks
samas aga torm ka teda rä .....
Kallis Puu
Kuidas on seal ülal õõtsuda
päevast päeva sama koha peal
ilma kaitsva katuseta
ilma sooja toidu ja internetita
kõõluda saatuse serva pääl
ilma langevarjuta
ilma sooja kasukata
rääkimata kinnastest
ja sellest mitte heituda
mitte peitu pugeda
kui tuju halb
ja noore kase naabrineiuga
mitte sõnakestki vahetada
sa peig ei saa
Ära kuule
Vaid kuula
Kuula ja sa näed
et su silmakoobaste taga peituvad mäed
Ära vaata
Vaid näe
Näe ja sa kuuled
kuidas mu ripsmete vahel voolavad jõed
Ära puuduta
Vaid tunne
Tunne ja su sõõrmeisse tungib mu ihu soojus
lüües lõkkele su lume
Ära nuusuta
Vaid tunne
Tunne ja su puudutus mu huultel
paiskab õhku minu hinge suled
Lollist peast jäin uskuma
neid kes pidasid mind andekaks
Ma polnud kunagi milleski ülim
Ma võltsisin oma annet
õppisin andekaks
Aga loomulikku sädet ei anna võltsida
Sain sellest täna aru
kui mu südant skaneeriti
Mis mõtet on üldse olla
kui puudub lootus saavutada ülimat
ülimalt ülevat
olla milleski parim
On kohutav tunne mõista
et su unistus oli vaid petlik
viirastus
et sul ei jätku enam hapniku
et pürgida tippu
Olen nii kuradi loll olnud
Nii kuradi loll
Nii
Kuradi
Loll
Lollist peast jäin uskuma neid
kes pidasid mind andekaks
Haletsusest?
Veiniklaasi kallutan
mandund olen kole
on mu kaldund elu
edu kadund
tunnen vaid karusselli tiire
oma elu piire aga mitte
siin kiirteel piidlen vaid mööduvaid miile
ise liigun aga mitte
viiv veel
siis teen liivteest siidtee
liuglen pilvedega rinda pistes
viies endaga su kollasesse hiide
sind liites endaga
ma liuglen pilvedega võidu
nii iseennast kaasa kistes
Öölased
Ööd pilkaselt pimedad
pilkavad öiselt pimedalt
Pilkavad pimedalt armunuid
eest pilkude öösse pagevaid
Kui öölased päeva aaks
varju nad varjuvad
Ööbiku kombel ööst öösse
nad karjuvad
Ajuraas öhe on kadund
Nad harjuvad
harjuvad harjuvad harjuvad
harjuvad paljuga
lainete mässu ja nälja
ja pimedalt pilkava väljaga
Näe öökulli pilguga sääl
kalju pääl vilguvad
vilguvad
vilguvad
alla
siis
tilguvad
tilk
tilk
Enam ei tea mis on õige mis vale
Läbi uduste aknaraamide
läbi härmatund puuvõrade
süttivad esimesed tuled
tuhandete majade akendes
Nukrate kolmkõlade
segaste sõnade saatel
häguseid mälupilte sirvides
tuled veel tuld paluma silmad vees
Ja ma olen jälle astund
samasse vanasse auku
Ja ma olen jälle lasknud
kaevata lahti vanu haudu
Ja ma olen jälle ahtund
lahtund süü süütuse kaudu
Ja ma polnd jälle lahkund
vaid lasknud end panna raudu
Nüüd enam ei tea ma
mis on õige mis on vale
ainus mida tean ma on
et sinul puudus tahe
tahe minna sinna
Kuhu sinna?
Sinna pahede pihilinna
linna kus .....