Taavi.J
Luuletused on toored, ja kurjad ja vihased, kuid samas nii pehmed, nii malbed ja head. Noo ja lihtsalt kõike seda, mida ma suudan oma mõtetest välja kodeerida.
Mida teha, kui oled teinud endale haiget?
Kas nutta, või naerda, või hoopis kangemaid aineid?
Või hoopis karjuda ja mõelda kõige halvemaid mõtteid,
ning oodata seda, et elu sul lõppeks?
Äkki peaks küsima targemat nõu,
inimeselt kelle palkamine käib üle jõu.
Või abi küsima sõbralt kel endalgi mured,
või lootma, et ükskord see õnnistus tuleb?
Tegelikult mitte ükski neist lahendustest päästa sind saa,
kui sa ise end parandada ei taha.
Sest igaüks on ise see mees,
kes lükkab eemale jama, mis seisab me teel.
Nii, et aja selg sirgu ja kuivata pisar,
sest .....
Kes ma olen?
Profülaktika mõttes ma otsisin ennast.
vaatasin kõikjalt kuhu ulatus silm.
Ei olnud ei märkmikus laual, ega seifis mu seinal,
otsisin nii, et väikseks jäi ilm.
Tunne. Nagu oleks teises maailmas käinud,
ning vale mälufail oleks alles mu peas.
Korraks peeglist möödudes miskit tuttavalt näis.
Lähemalt uurides polnud ka seal.
Mida ma nüüd teen, kui ma ei tea kes ma olen?
Äkki oodatakse minust miskit rohkemat veel.
Tegelikult suhteliselt ükskõik, ma elan kuis tahan,
sest elumõtte otsimine on liiga pseudo probleem.
Mina
Ma tahtsin olla keegi, kuid seda ei lubatud.
Ma tahtsin olla keegi, kelleks ma kunagi ei saa.
Nüüd olles see kes olen, teile ju ei meeldi,
ning päris Mind te iialgi tundma ei saa.
See niinimetatud "Mina" on pagendusse aetud.
On peidetud ja rusutud, kui sõjapõgenikust laps.
Ta nagu varandus, mis kõige sügavamale maetud,
et teda välja kaevates ka endal otsa lõppeks jaks.
Ja seda kõike vaid selleks, et ta tervena püsiks,
et teda lõhkuda ei saaks ka kõige julmemgi õud.
Kui keegi teda ka korraks näha vaid küsiks,
Siis tema näitamiseks kahjuks on lõppenud .....