Tarmo Selter
Minu looming on kaitstud autoriõigustega. Luban kasutada neid kõikjal, kuid selgelt loetava autoriviitega. :)
2022 andsin välja oma esimese luuleraamatu "Lihtsad sõnad". Kellel on soovi, kirjutage mulle seltertarmo@gmail.com või Facebookis.:)
Alati võib mu loomingulist tegevust toetada: SWED EE382200221017270217
Nii kaua, kui mäletan, olen kirjutanud mõningaid ridu hetkedest, ilust, elust, armastusest jne...
2006 hakkasin kitarri omal käel õppima, et saaksin mõned luuletused lauludeks muuta...
Minu laule saate kuulata, kui Youtube minu nime otsingusse kirjutate.
Päikest!
Maksud ei tõuse
"Mõistate ainult lihtlauseid...",
targutas üks daam pukist,
püüdes ennast kehtestada.
"Lugege mu huultelt...",
ütles targutav daam pukist,
püüdes ennast tähtsustada.
"Maksud ei tõuse...",
valetas see targutav daam pukist,
püüdes ennast rahva sõbraks teha.
"Maksud ei tõuse, punkt.",
nüüd see valetav daam lõikab rukist,
käes tal raske maksutõusu reha.
- Tarmo Selter -
2023
Mutionu
Mullas väike mutionu
ehitamas oma kodu,
süüa otsib siit ja sealt,
käike tuulab juurte pealt.
Vahel veidi tahab õhku,
kergitades oma kõhtu,
surub ennast ülespoole,
murul kerkib mullast hoone.
Mullast onnil pole aknaid,
pole seinu nõnda vahvaid,
pole tube, on vaid uks,
mis päiksele jääb suletuks.
Mutionul palju tööd,
töötab päeval, töötab ööl,
temal kodu peidus mullas,
juurte rüpes, elu kullas.
- Tarmo Selter -
2023
Kevadine
Rohulibledes mängimas tuul,
mis paitamas on õielehti,
öötaevast veel kaunistab kuu,
jääkristallegi mõnikord tehti..
Päike silitab metsa ja merd,
luues kõikjale soojust ja ilu,
puudes voolamas looduse verd,
tärkamas ümbruses elu.
Mullast kasvamas lible nii õrn,
okstel pungad on kevadest pungil,
on vaid mälestus talvest, mis karm,
mida maapind veel alles küll tundis.
Kõik linnud on tagasi jõudnud,
luues ilu meie metsade vahel,
jõevesi, mis vargsi on tõusnud,
kopratammesid vetele laseb.
Hoides hetki, mis meile on omad,
andes tagasi tunded nii head,
olle .....
Küll vahel
Küll vahel on olla raske,
luua ootusi enda ümber,
olles kaotanud viimase tahte,
saates ära viimsegi tunde,
mida loonud on hetked me elus,
meie lähedased, armsamad need,
ma lähen, enam polegi valus,
olles üksi oma tunnete teel.
Küll vahel on meenumas ajad,
mil´ tundsid end hästi ja elus,
siis oli Sind teistelgi vaja,
elu tõesti oli nii ilus,
olles läitnud südames leegi
armastuse ja tundmuste tahil,
kas nüüd veel on hoolimas keegi
küsimata: "Mis vahid?"
Küll vahel on tugevust vaja,
olla ise iseendale toeks,
luua endal oma tunnete maja,
kus oma hingeraamatus .....