Vanavara
Ristimine
Tuld haaras välgu praksuv süütenöör,
ozooni lõhn mu verre lõikas vahe.
Lõi pragisema tormi kivilõõr
ja maha prahvatas graniitne rahe.
Ränk äiksepilv kui suitsev kivimurd
mu põue põrmuks kallas oma süle.
Ja säält, kus välgust lõhkes taevakurd,
üks pime vari langes minu üle.
Üks kotkas hirmsam kui Meduusa pää
lõi küüned põlevad mu kurnat ajju.
Ta silmist roheline välkus jää
ja rahe peksis tema tiibu laiu.
Ta jäi mu kannule kui paha vaim,
ta marru kihutas mu haiged meeled.
Ja sääl, kus närbus luule habras taim,
nüüd loitvad elutule mustja .....
Taliöine
1
Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin,
härmatis oksisse terasest surunud nõelad.
Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin,
tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad.
Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi.
Jäätunud jalaseist kähedad kostuvad kriuksed.
Õhud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi
harguvad pähe meil' kuuvarju lillakad hiuksed.
2
Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur
ja tähina meil' vajub üle pää.
Ees metsamüürid. Lumes põlvini
kui hirved kaome neisse .....
Simmanil
Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu.
Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu.
Ja sireleis mul' särasilmil vastu viipab aid,
noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid.
Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad.
Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad
ja rehelävel külapoisid, paberossid suus.
Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus.
Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid,
täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid.
Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee.
Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee.
Kuu .....
Legendaarne
Ãœle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Ãœle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.
Vahupärleid ritta lükib meri,
hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
Lainte rütmi kajastab mu veri,
igas libles tuikav päiksekiir.
Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
Vennakesel silmad kinni vaovad,
käies väsinuks jääb väike kand.
Aga kõrgelt nägematu käsi
hoiab hellana meid kangastuval teel.
Astu, vennakene, ära väsi,
rõõmsad ended ootavad meid eel.
Näed neid sinirünkaid mere taga,
s .....
PILLIMEHED
Meeled õndsalt hatused. Vastu taevast katused. Igal harjal kuu ja kass, kuu ja kass. Koduteel
klarnet, kitarr, trompet, tromboon ja kontrabass.
Nurga taga mantel must. Hiilib varje võrengust. Pussi-Pekka, Viru-Sass, nägu plass . .. Oi klarnet, trompet ja tromboon kitarr ja kontrabass!
Peksta pilliga on narr — keeled kaotas mu kitarr. Pill ei ole sõjanui, aga kui sunnite, siis hoidke alt, virutame vägevalt.
Vastu koitu nagu pits ehituse õrn karkass. Pillid kõik — sa looja vits! - maas — üks hale mass;
kitarr ja klarnet, tromboon ja trompet ja kontrabass.
Homne p .....
KELL
Unetutel öödel õppisin ma tundma kella - väsimatut vasardajat. Toks! Toks! Toks! Ei ole see pooltaldade tikutamine, ei. Põmm ja trahh! Kaheteistkümnes tund. Iga löögiga langeb üks pea.
Tema'p see ongi - julm jumala ingel, keerub kaheharulise mõõgaga, väravavaht ja väljaviskaja siin ilusas Eedeni aias.
Kaks keerlemisest kuuma osutit, kaks tulist tera surub ta sulle vastu rinda, sundides sind samm-sammult taganema lehtlate ja lilleklumpide, purskkaevude ja paabulindude juurest pinutaguste prügimägede poole.
Oi elupuu kuldsed viljad, võipirnid ja viinamarjakobarad! Kes à .....
ESIMENE LUMI
Küla saunad kõik küdemas, haljad vihad haudumas. Möödas rasked rabamised. Poisid, pihtu pehmitama!
Liugleb lumelemmet, langeb maa mõtlikule palgele, kukub murekortsus kamarale ning säbruseks sajuks siis tiheneb. Maha vajutab mahedad suitsud. Ja valges viduses vaikuses võib nüüd selgesti kuulda suure aidavõtme kriginat lukuaugus ja sahvrilingi loksatust.
Oi maa, oi mamma, sinu annid on ütlemata head! Nüüd ise ka pireke puhka nende vastsete vaalitud linade ja selle madala taeva
pehme karvase kasukahõlma all.
Meie aga hakkame kapsaid servima ja kaalikaid kupatama, sink .....
SÃœGISKÃœNNID
Sõitsid suured sahad sõõri, sõõri päeva järjest pisenevas ringis. Sulas söödiserv, kahanes kahvatu kõrretönk. Jäid mustama taha päratud põllupalakad — kalevised kangad, kui siit viimase pika põrinaga mindi koju - katuste alla.
Lage, lõhnatu, hääletu avarus . . . Ei kivi, ei kõndu, ei rõuku, ei redelit. Tulgu nüüd tuul — või kes tahes, ega ei komista.
Niisugune rõõm kohe et...
Tunnen end kasvavat, kasvavat, pead puutumas pilvisse, jalad uhkusest harkis, sirgeldamas sõrmega taeva hatusele äärele ..Valmis!", pihud pasunana suu juures, kisendamas igas .....
MARDIHANI
Praetud hani laua peal; mardipäeva peame. Aga kas me ajaloost seda lugu teame,
kust see komme päritud ja kes ta meile andis? Elas kord üks vaene munk Vahemere kandis.
Puldil, krutsifiksi all, pühakirja varjus lorilaule kirjutas kaval hingekarjus.
Ja need värsid vallatud, täis kuuma elukirge, rahval raske ikke all hoidsid vaimu virge.
Autor anonüümsena papikuues käis, paastu pidas, palvetas ja üpris vagur näis.
Sestap paavsti kuuria, kes asja rangelt uuris, soovis näha vaga meest piiskopina Tours'is.
Saabus hiilgav emissar, näol lakeilik kõrkus: Sakramentum! see .....
PUNASED LILLED
Kui looduse ehedus luitub ja vindub, sügissadudes taevas ja maa. meil lehtima hakkavad linnad ja asulad.
Novembrikuu seitsmendal päeval puhkeb punane õis igal hoonel. Novembrikuu seitsmendal päeval igas pihus on punane lill.
Seisis nurga peal sünge mees ja ütles, et see pole see ...
et need kalingurkangad saand kiirguse värvali kateldes, neil heroiliste aastate verd pole piiskagi küljes — ja rahvas kroonupühalik-rahulik-rõõmsalt möödub ajaloost, ausammastest ja tribüünidest, igapäevased kõned keelel.
Tule välja, päike, too selgust! üle fassaadide, üle pärga .....