lembit

mu päevades nüüd
kraavideski lume sulamine
okstel pungade lõhki minek
teel lompide kadumine
puude soontes
mahla kohisemine
öölaste vaksikute
hämaras lend

hing hetke igasse
end nüüd arutult pillab
käest kinni võtab päev
justkui vanem vend
nii elamegi kevad veres
hinges sõja jätkumise piin
mis raskem veelgi
kui kurku kõrvetav viin

hing teab
kaks korda samasse
jõkke astuda ei saa
me arm sääl kuskil
silmapiiri taga
endistviisi voolab
möödunut nirena joodab
vahel silmad tõstad üles
vaatad sinna
kuhu mälu keelab minna
oled lihtsalt põlvili maas
aega olnut sisse
ja välja hingad

Tuhat aastat on möödas

tuhat aastat on möödunud
need siidpaberile kirjutatud
tušiga read justkui praegu
ootavad ärevalt saatja poolt
kärmet kohale jõudmist
tuhat aastat on möödas
ikka veel ei jäta suu
kehitades õlgu küsimata
mis on aeg olemise käes
pilkav naer
sõudja peos nõtke aer

raamatut " Padjamärkmeid " lugedes

Pessoad lugedes

hing uuesti hell
kui õhturahu lööb
sisse kodukiriku kell
lööb põllule metsale
külale järve veele
linna viivale asfaltteele
lillele aias õuntele okstel
köögile majas pliidil
kannus kahisema hakkavale
piparmündi teele
rahust täituksid ka täna
kõik su meeled
suus elu tänaks keel leebelt

mis siis taeva all
alles on inimeses vihkamine
päevaski mis tuleb
kitsas umbne ja pime

ma ikka veel
imestamast ei väsi
kuidas öö pimedusest
saab hommikul
puhtevalgus kõik
nähtav on jälle tagasi
tuttavad hooned
nende armsad jooned

igal hommikul elu poolt
samamoodi kordub
valguse joomine
maailma loomine

kõik oldud ajad
kord saavad lähedasteks
neis olnud kevad suvi
sügis talv hellus arm
see mis karm
kõik aja põhjas
kokku settib

Täna on ka Kristjan Jaagu sünnipäev

sääl Toomemäel
seisab tokiga poiss
ta astuma hakkab Riiga
kui kinni saaks
võtta tema käest
koos minna sinna liina

me tee läeks läbi kõrtside
mõne madala kirikla
mööda mõisaist kõrkidest
sinna suurde liina

kestaks nädalaid
hullutav reid
söögiks sibul ja leib
nooruse mulksuv vein

nii vabad oleme veel
räägime kreeka keelt
täis õhulosse on me meel
purjus õllest ja antiigist

(mulle saadetud luuletus)

Andrei!
Saadan Sulle ühe oma anonüümseks jääda sooviva sõbra luuletuse. See, kes Su värsse kommenteerib

вeчeрний свет всегда тебя пленяет
ячмень в полях настурции в саду
лучом волшебным он преображает
и долго - долго над лесами тает
сквозь облаков застывшую гряду

меж днем и ночьу хрупкая граница
свет возносясь уходит от земли
и в тьме что мягко на земле лож� ..... Loe edasi →

uude päeva
mind äratama tuled
näib et on võimalik õnn
endiselt palavad
me huuled pilk
sama puhas õrn

ehmusin kui aastate
tagant Su suu ja veri
mind uuesti
aralt puudutasid
Su sõrmede janu
mus muutus õnnevaluks


*
päev endiselt hall
lumevalge kui Sind
seal poleks mu arm
jääksin sellest haigeks
saada ei tahakski
päris kaineks
tere hommikust
valgus tere päev
mis taeva all
laiali mu soontesse
valgub võtad kinni mille
käest nagu oleks ees
alles sinav kaugus
kõige algus

Lapsepõlv maal

õhtu selge karge
kari välja peal
võõras möödub
koerte hauge
siis on kõikjal jälle
vaikne hea

*
õhtu voodi pehme
udusuleline
kaela ümber kaela
ümber väiksed käekesed
peitu valu eest
ema sülle rinnale

tonnide viisi
sõnu olen maitsnud
nad veres lõpuks lahustunud
õhku haihtunud

sõnade asemel
pidanuks olema ma
vaid üleni hellus ja õrnus
andes need aega tagasi
Sinu ja elu
lõputuks embuseks

*
lumist teed mööda
hämaras koju tulles
raagus metsa
valgeid põlde nähes
suu avaneb äkki palveks
Jumal hoia Eestit
ta uuesti poleks
taevani suitsus leekides
surma arutus keerises