Boheemlanna
Järgi
Teinekord tulebki koost laguneda, et endale meelde tuletada, millest me tegelikult tehtud oleme.
Suveöö kirg
Suveöö sumedad lõhnad, sirtsude nõiutud mäng.
Põgenen kaugele ära, nipernaadilik perutav hing.
Suplen alasti sügavas meres, tähitu taeva all.
Sina mu suvest kirgas,kiratsev arm.
Liiva elevandiluust luidete vahel.
Luidja ranna sõmedal videvikukarvaliival.
Sinu põgus puudutus minu tulikuumal, võbeleval kehal.
Jäi helendama rästikuhammustusena.
Lasin selle hetke talletada loojuva päikesekuma igavesse raami. Sooja suveõhtu sirtsu laulu sisse. Luidja ranna iga liivatera sügavasse põue.
Tühine
Ma kõnnin üksinda kõrbes,
Selles ookeani suuruses lõpmatus helgis
on ilus ja korraga kohutav.
See meenutab mulle mu elu nii ilus ja korraga kurb.
Ma heidan liivale pikali, et leida lohutust taevatähtede ilust ja vaadates silmademerre ma taipan.
Kui tühine olen mina ja sina ja kogu see maailm.
Võibolla tähel leian ma kodu, kus saavutan hingerahu?
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.
Elukevade
On torm väljas ja minu sees,
puulehes ja südames.
Kevadtormide mäslevas tuules võitleb sinilill koha eest kevades.
Pole halvemat hirmust ja sõjast.
Kõik raksub ja ragiseb, praksub ja käriseb,
muutuste metsikus tormis.
Minu sees on jõetu võitlus
Ilma relvata, ilma sõnaga.
Võitlen ka mina oma koha eest kevades.
Kevades on elu.
Kõik sünnib ja tärkab ja õitseb.
Pole võimsamat elukevadest.
Kuid tänases kevades pole elu ja seepärast ta ei tule.
Valguse varju loovuses
Valguse varju kuldkollane mäng.
Päikese loojangu eel.
Linnuema unelaulu unustavas kõlas.
Puudesalus tibukollases majas päikese pleekinud kaldal.
Malbe tuuleke tansib lehega valssi.
Minu mõtted on laiali viskund.
Vabanev, unustav, unelev hing trotsib elude kindlat progressi.
Moraalne moraalitus boheemlase hing,
pole loodud ratastel käima.
Klaas, müür ega asfalt köites hoia loova loovuse lõputut siugu.
Soojärve kaldal kärbseseene taga
Taevalinnu sulestiku hõbevalge läige,
peegeldab soojärve kaldalt kärbseseene tagant.
Sirutab helesinised tugevad tiivad ja lendab allikavee vulinal päikeselihivitud taeva.
Istun turbasambla ürgsel vaibal nautides igaviku malbeid tuuli.
Kuulates haldajate laulu ja metsamooride sajatusi.
Luues keed metsmaasikate magusatest punasemast punasematest viljadest.
Siin kärbseseene taga ürgse igavikujõe vulinal
Ajavaip
Ma koon mineviku helilainetest vaipa.
Afrodiite laulust ja Kleopatra aariast.
Näkkide lembemeelitused kajavad Antlantise mere põhjatust igavikust.
Taevatähtede jumalannade kristalneklirin langeb vaibale tähetolmuna.
Indiaanlannade šamaani sajatused annavad vaibale tummise joone.
Rehetalu pirruvalgus asetab vaibale vanaema ragilauluse koduse pai.
Purpurpunane närbunud süda
Küünlaleek kuivanud roosilehtede kõrval
just kui sina mu närbunud südame ees. Purpurpunane kuivanud veri just nagu pleekinud tikitud linik. Selles päikeseta päevas ja kuuvalguseta ööl.
Kestab lõputu videvik, minu südame ees, mille küünal on lõplikult kustund.
Olevikutuli
Masendus tuleb ja masendust pole
südamekodades virvendab.
Pole ruumi me hinges ja ruumis,
pole elus ses kirevas põrgus.
Eluruum muutub kitsaks ses lorilaulude plärinas.
Paaridaamide lõkerdav naer kõlab pilkavalt keskaegsetelt paekividelt.
Aegade tagused kahhelkivid oleviku tules.
Virvendades palgel mida pole tahes-tahtmata majade vahel.
