Liismariis
Märtsikuu deprekas.
Kõnnin õhukesel jääl,mis puruneb mu jalge all tuhandeks killuks.
Ei,ma ei kuku vette,sest võtan depreka tablette
ja eemal juba kallast näen
Enne kaldale jõudmist peab roomama mudas,
Kes jõuavad välja näevad
homset päeva
Kes,ei,võtku endale kass.Kõik koerad ei ole ju Laikad
Üks tablett kõiki ei aita.
Tõmba eest jõulukardinad,et sisse saaks tulla märtsikuu päike.
Maailm ei olegi ainult hall,leia üles kevadvärvide läige...
Kui sa oled meeleheitel,
peas kõik pole korras.
Kui sa nagu meeletu trepist üles tormad.
Paiskad aknaluugid lahti
kõrgelt alla vahid.
Siis kui tuleb mõte pähe
kõike ikka aina vähe,
Kuidagi ei ära mahu
kahekesi ühte ruumi.
Tunned ennast nagu lõvi,
kes pistetud on äsja puuri.
Näriks läbi traadist võred,
nõretavad verest põsed...
Astud vaikselt peegli ette,
maha pesed hullud mõtted...
Tuksub,tuksub,tuksub vereringe
ärge sorige mu muserdatud hinges.
Lubage mul olla viiv veel siin.
Homme mustas mantlis mees mu kaasa viib.
Tuksub,tuksub,tuksub iga veresoon.
Täna teiega veel klaasi veini joon.
Homme oma patud andeks palun.
Täna kannatagem koos maailma valu...
Mööda tühjade tänavate radu
Sa kõnnid veel lootes
ehk lõpeb see lõputu sadu.
Vihm viis mu endaga kaasa
nüüd oled sa ootel päikesepaistet taas aasal.
Sa tead,et päikese säras ma tulen
ainult oota veel veidi
viivuks ainult sa silmad sule
õige pea taas sinu juurde ma tulen.
Tulen,tulen,pea lõpeb sadu.
Sel päeval päike ei paistnud
kuigi käes oli kevad.
Linnud ei laulnud,
kurbusest vaikisid nemad.
Mööda pehkinud laudteed sa läksid,
sättisid prille,mis ninale vajusid
Oma mõtete raskust ja piina
vaid tajusid.
Sa teadsid,et maha jääb kõik see,
mis seni on olnud.
Aga tagasiteed enam
sinu jaoks olemas polnud.
Aeg seisma ei jäänud,
kell armutult edasi tiksus.
Süda lõhkemas valust
ei
ole vaid sõnad
nüüd sellest sai tegelikkus...