Anzelotska
Ma tean, et sõda on halb.
Ma ei tea kust. Kus kuulnud?
Koolis räägiti klassis
Vanaisa rääkis hullus unenäos.
Kuskil nägin pilti:
Lapsed nutavad, emad nutavad
Jumal, inimesed ei võitle
Ära võitle hea eest.
Ma saan aru, et see on palju verd
Ma saan aru, et see on nälg või surm.
Aga ma ei tea, kas see on valus või magus...
Sel ajal magus või kibe naer.
Võib-olla need inimesed ei tunne valu
Mida nad jooksevad vihaga vaenlase peale!?
Jumal, inimesed ei võitle
Ära võitle enda pärast!
Lõppude lõpuks kaotavad inimesed sõjas,
Südamed purunevad!
Armastus pole kuskile kadunud
kuigi kõnnid juba pilvepiiril
endast märku siiski andnud
korduvalt oled unenäoriiulis.
Röövis koosolemise õnne meilt
liivakellas armutult pöörlev vanadus
tabas südant märklauana meeleheit
lahkumishetkel kingitud kallistus.
Särama jäi hingele taevatähena
näitamaks kaugele teed kuhu lähed
Sulle kunagi järgi tulen ma
et viibida igaviku üksteise lähedal.