August Puts
spektaakel
mu valulävi lahtunud on ajas, mis mōttevurre tiirutamas peas
käin tundmatuse tamburiini kajas
kui siil kel okkad turris sügispeal
uus tund, uus päev, uus silmaside aval
uus uks ees kinni lahti prōmmib meelt
käes kaustik, pliiatsjupp nii madal
mu sōnad kōrgel mägikaljudel
ma ōhku vajan kōrgel taevalaval
ma lavastaja, monotükki teen
mu näidend suur, spektaakel mida vajan, et rahuldada saalitäit mu sees
puts.®
ōnnenumbrid
on puidust tulbid vaasis puhkend ōide
kuid aknataga nemad veel ei tea
et tubasoojus täitnud puidust varred
ja viiruk tantsib lōhnab nende peal
see suvi tuleb soe ja sootuks sume
sel suvel kordama ei pea ma vead
on juba kuulda kevadkünni hääli
ja lendab kaarnaid künnilaua peal
mul soosinguga sootuks teised sotid
ja kibestus on kadund keelepealt
on tänukirjad valmis pandud posti
ja täringutel ōnnenumbrid peal
puts.®
suvehuuled
kas su silmapalesid on suudlend suvehuuled
tuuletantsukingad näppu tuulutama jäänd
noppind tikreid rohekaid ja okkalisi toorelt
tiira-taaratades kōōlund aedadel
kas su koduhoovis kägu kukkund kajas
vana tamme taga kostnud sōjamängu hüüd
sääse kuppudega kaetud säärejalamarjad
hilisōhtul kostnud vanaema tulge tuppa hüüd
silmapilguga kōik silmist suureks saanud
vaiksest kodutänavast vaid vana nimi veel
üksik sōber kallim koguilma varast
hoogsalt hoogu lükkab
soomekelgule
puts.®
elukunst
elukunstnikute hoovid
havi käsul mida soovind
suve paksu tumma mekki
vahel vihma, piisad plekil
uneukse nähtut linki
prōmmib kinni lahti mindki
rooste riivab paljasvalu
kōike palju mida palund
kuhjund koormaks tahted-tahan
teadmatuse tandem aval
vanakaval peenelt muigab
ise ikka ennast huijad
ilmakaared kōik on sootud
taktikepil uudne ootus
enda tehtud viisijuppi
samme sätin, sätin tähti
vōōrdun harjumustest valla
elukunst käib üles - alla
puts.®
uus
uus öö, uus päev, uus hingetōmme palav
uus värske piimakohvi kann
pilk piilub pilte kardinate tagant
on muutund igapäeva samm
jupp julgust tōusta päevaunest luudel
ja seada sammud sammaldunud teel
tass kohvi veel, veel sigarett suul sureb
ma lilledele joodan värskendavat vett
ma sirgu silun uhke linnu suled
mu silmi sihib uudne siluett
on august kuum ja valmis tummad tuuled
et teha kōrge kaarega mu eluretk.
puts.®
surma hind
sa surma hinda küsi surnuilt
kes elusad, ei nemad tea
teed valgustavad pōrgu lühtrid
ja vallasandid nurga peal
sa kaalukausil vaagi heasti
kas väärt on tegu toores jōud
on mōttemōlgutuste mesi
mis magusaks teeb päevaund
sa küsi elult enda ehteid
kui kirjuid sulgi küüru vead
on taevas vōrdselt kōiki tähti
ja paitab päike kōigi peal.
puts.®
omalugu
ma oma lugu kōrbes taga ajan
on liivatuultes tihti silmad vees
ja liivaville keelel hamba taga
pilk silmapiire kompab veeta teel
tuul liivaluiteid vormib ajast aega
ja unistus mis käiseid koorib veel
mis sest et kōrbe silmapiiri taha
ei satu keegi lihtsalt juhusest
said unistused maalitud oaasiks
ja noorena kōik tundus tehtav ees
et üleminna kōrbe kuhjund liivast
ja puhtaks pesta liivast puhtas vees
ma ikka kōnnin liiva pehmel pinnal
miraazi meelitused silme ees
veel puudub tahe seisma jääda liivas
ja omaks vōtta teiste käidud teed
libeliug
on tormanud torme mu elutee käänud
silmsilmitsi seisnud nii ōnnes kui vaenus
hinge pimedail öil vandund alla ja anund, et peeker must mööduks mis ääreni valus
killud kokku end kogund, rist ripakil rohul
päevavargana päevadelt varastan töö
enam homses ei lootes, elu hetkedest koosneb
ka tuukritel vihmakäes vett näkku lööb