August Puts
elu
kulgeme koos kaaskulgeja tuules
maalides maale elu ise on lōuend
värvideks teod mida valime luues
pritsmed me tegudest mōned armid jäänd juurde
maalid kōik kirjud sest värve on palju
mōned mis head ja neidki mis halbu
sulavad üheks kui jääpurikad suves
lōuend saab valmis ja siis süttivad tuled
Lubadused
Lubatud palju kuid tehtud on vähe
Istudes labaselt üksteisel pähe
Mōeldes vaid mōtteid mis pandud on pähe
Ōigusi nōudes, hääl sellest kähe
Ikka ja ikka on kōike nii vähe
Puudu on kōigest mis rahata saab
Turjadel tallates kaugeneb maa
Lubases tunda, et lōputult saab
Kuid lōpp saabub ruttu ja enam ei saa
Tuuletants
Päike paistab on vananaiste suvi
Tuul puudelt lehed on tantsule viind
Nii kōrgele kui tōstan ma silmad
Pole pilvi vaid sinine horizondi piir
Mis peidus on teiselpool pilvi
Kas tuul tantsib sealpool ka nii
Kas aega on teiselpool rohkem
Kas julgeme tantsida priiks
Kas vaikus ka sealpool on vaikne
Ja üksindus, kes kaaslaseks siin
Kas tantsime keereldes üksi
Kui tuul meid kord tantsule viib
täiskuuöö
täiskuuöö ja tuul tōuseb tormiks
päev kōigub kui merepeal paat
vihmavaling mis öö üle kallab
oavarrest kui sajatab ta
päevpäevalt kōik polegi vennad
ülesalla viib rada mu teel
pole teada kuhu samm astub kanda
komistusi on alati ees
sōbraks saama pean kuuga sel päeval
valituul saatjaks vihmade voog
meelekindlus mis uhutakse märjaks
endas endiselt enda eluloos
hingetōmbe väärtus
hindamatu hinnaga on hingetōmbe väärtus
hirmu himu argipäevas südamele jäätub
vōbisevad vōltsid vōtted silmeette loodud
murekortsud vagudena otsaette toodud
lillelōhna nuusutades vingugaase haistad
käega muru sōrmitsedes piimanōgest paitad
silmapaari anuvalt kui taevapoole laotad
jumalate templikojas küürud selga taotud
Sōnad
On sōnu nii lōpmatult palju
Ja vähe mis kindlad kui kalju
Neid loobime siia ja sinna
Ja hiljem neist möödume linnas
Said paljudest takjad me teele
Ja paljudest nukraks me meeled
Neil sōnadel puudubki sära
Neid palju neil kōigil on kära
Kui jätaks neist mōningad ära
Kas jutt oleks rohkem kui plära
Kui sōnad mis öeldud on suule
Ja laused mis kootud on luules
Kas tunneb neid keegi veel ära
Kui sōnadest puudub see plära
Kaks Hunti
Kaks hunti on, Roller ja Ghoster
Üks üles ja teine viib alla
Nagu pudelis külmunud vesi
Mida kuidagi välja ei kalla,
On pinged mis hundid toond valla
Kuidas sulatada jäätunud vesi
Et vesi saaks vulina valla
Kumba hunti sa endaga toidad
Kummal kihvad saad verega haljaks
pisarapärlivesi
päikse lōōma ees kistakse paljaks
viimsed hilbud mis katavad kehakeelt
nagu muru kuhu langenud lehed
viib endaga riisudes reha teelt
tagahoovis kuhu tuulel pole asja
ōiesilmadest pärn pakub teed
silmist kogutud pisara pärliveest
puhtaks pestakase südame rentsliteed