Cobban
Järgi
Kodu
Kodulinna rohtunud tänavad,
grafitiga kaetud seinad
ja varemetes majad...
Laudadega kinni löödud aknad
ning lahti vajunud uksed...
Raagus vahtrad ja kased
heites varje lagun'd aialippidele...
Kord pilke püüdnud roosipeenrad,
alles vaid surnud varred,
mis paraku keelduvad alla andmast.
Ajast räsitud kuuri najal
seisab nukralt mu lapseea jalgratas...
Ta sadul vihmast vettin'd
ning pedaalidel sõtkub vaid tuul...
Midagi ses piigas....
Ses varahommikuses sumes
ma siiski tajun midagi ses piigas
Miski sinu juures on teisiti, kuid mis
Kas lubad, vaatan sinu silmist
Sinna sügavale peidetud on vastus
miks oled nii küündimatult kaugel meist
Kes inimestena ei oma vastutust
Kas tohin heita pilgu sinu hinge
Hinge, mis ometi on nii eksimatult kaunis
Seal kübetki ei ole seda kuratlikku himu
mis iga teise inimese hinge puurib
ja käsib teha kaunis kurje tegusid
