Effu
Mõistatus
Meie vahele õrnus põikas
ja seisma jäi meie teel
ja kutsus meid..
Sõnatult hõikas.
Oma nime ei teadnud veel,
pidas sõpruseks end.
Või sümpaatiaks.
Oskas oodata, valvata ka.
Sai meile kui lõa otsas saatjaks -
ja meid nõiduda kartis ta.
Kas olime uhked ja mõistmatud,
et sõnu ei leidnud suu?
Mis ta oli, see ongi mõistatus,
kas õrnus või miski muu
Kevade igatsus
Kostus lumiselt kingult,täna hella helinat …
tuuletiibadel kandus ta minuni …
meenutas kevadiselt meeldivat oja vulinat ,
kuigi lund on veel rohkem, kui põlvini.
Mis hääl see oli,jäi mõtetes kumisema…
nii tuttavlik…tegi südamele hella pai …
kusagil aknavahel kukkus kärbes sumisema,
temalegi talveunest vist villand sai.
See helin nüüd minu rinnasees,
enam rahule jätta ei taha…
jääb hangeks kuhjunud lume sees,
jääpurikast tilkunud lohuke maha.
Iga pisimgi märgike looduses näitab,
enam kevade kaugel ei ole…
ka külmakraadides päikene paitab,
taanduv .....