EleT
Mis on õnn?
Inimene on õnnelik alles siis
kui on leidnud rahu kodus
sellegi poolest on vahepeal tunne, teeks kõik
et pääseda sealt, juba umbselt palavast toast
hingata tõelist elu, maitsta kõike, mis on keelatud
ja ometigi..peab leidma ka kellegi
kellega jagada seda kõike, ka kodurahu
kellega saata korda lollusi,
sest nagu teada, elu on kitsi-
ei anna noorust ega tarkust korraga.
Pigem see kasuks on, mis elu see oleks?
Kes meist ei tahaks maitsta, proovida miskit, mis on vale?
Nii ka kõik lollid, geeniused
tunda tahavad armastuse ohet..
mõistuse viimast ohet
Et siis koos edasi minn .....
peaaegu päevalill
Elu..see on lill.
Elamine, see onlill.
Erinevatel erinev,
kohati..kaktusega seginev..
Mis on see, või pigem, kes?
Kes? keegi, ometigi ju hoiab tunde..
Et uhkelt öelda, mu elu on lill!
Kuid, teate?
Hommikuti, kui jala alla saanud
vaatab mulle silma just see..
Päevalill, jah, just!
Sest tema silmas, must täpike, kes õnnetult eksinud
on too lille südameks,
uskuge, või ei
seal ümber säravad kollased õied
niisiis, vahibki ta sealt
nii kuramuse uhkelt, meenutades igapäev
Minu elu, see on lill.
tänades mälestusi
ma lihtsalt seisin ja jälgisin ruumi
oli aeg, kui naerdud sai seal koos
aeg, mis õpetas kõige rohkem
ja tänulik selle eest olen
aitäh sulle südamest
näitasid suunda elule
tegema vahet valel ja õigel
ja palju muudki, mida-sa kindlasti tead
suutsid jääda pisikeseks osaks mu südames
kuid aeg nüüd jätta oli, ma tean.
segadus
Puhas segadus
Mõte kinni jooksmas
Mõistuse lagedus
Tundes pisarat jooksvat..
See tunne on raskeim
Mida suutnud tunda olen
Ah, minna sel laskem..
Vahet ju pole.
Aega sellest üle saada-
loodetavasti aega mul jätkub?
Eks hiljem, kunagi vaatan
Lihtsalt tahaks minema
Ja kähku.
..ainult head
kevade värskus teeb imesid
naeratus justkui teibitud näkku kinni
läinud need õhtud, nii tuimad ja niredad
Vaata mind, ja sa näed, rõõm
see peegeldub minu silmis!
Kõigel mis hea, oma ellu lasen tulla
kui ka miski on halb
naeratan, ja lasen minna
las minna kõik, mis on karm
nii mõnusalt hea, mõteldes
mis kõik veel olla-tulla võib
lihtsalt edasi sõtkudes
aitäh..sina, kes
sa ta mu ellu tõid
Vale tunne
sa kõigest kuula ja tunneta
see on miskit erilist
pikapeale sa mõistad
mittemiski polnud mõtteta
sellel õrnusel ja ükskõiksusel
oli olemas tunne
tahtmine suur
aga kartus suurem
sina ei tea seda, ja teadmatusse jääd
sest mina tahan nii.
tunne meid liiga kaugele viis.
Head..
ma ei väidagi, et kõik on ideaalne
aga ma ei oskagi enam kurta
mõnikord tundub niivõrd ebareaalne
ja..ma ei teagi
polegi vist miskit, mida karta
miski nagu südames kõditab
nagu öeldud "piniseb kui kimalane.."
oma eluratta läbi õlitan
ja olen..lähen..tulen
kas siis mässumeelselt,rahulikult
kõik on hea, vahet ju pole
Las Olla
ma vaevalt tunnen ära tüdruku
kes ma praegu olen
ükskõikselt kõigel minna luban
lihtalt tundub, et vahet ei ole.
ma lihtsalt ei suuda uskuda
sõnatu, nüüd nii ma olengi..
..mina lasin kõigel laskuda?
kas tõesti, mina?
aga mu naer, mu helesinine maailm
perekond, sõbrad, mõistus
kõigevähem iseend sallin
jah, mis toimub?vaikus.
ja kui nüüd täiesti ausaks jääda
et lähegi mulle päriselt korda
mis saab
Ületatud
kergelt tekkinud tunne
piir on ületatud ja enam liikuda ei tohi
rohkem kuulda ei saa sa mu nurre't
selles mängus puudu varjant "sobi".
puudumas säde ja kadumas tahe
teadmata seisab kohapeal see kõik ammu juba
mis enam kosta oskan? lahe..
sul lõplikult minna ma luban
seekord piirilt astuda üle enam ei saa
usu mind
seekord peatub see seal
enam ei õitse jubakord närtsinud
roos