EleT
..ainult head
kevade värskus teeb imesid
naeratus justkui teibitud näkku kinni
läinud need õhtud, nii tuimad ja niredad
Vaata mind, ja sa näed, rõõm
see peegeldub minu silmis!
Kõigel mis hea, oma ellu lasen tulla
kui ka miski on halb
naeratan, ja lasen minna
las minna kõik, mis on karm
nii mõnusalt hea, mõteldes
mis kõik veel olla-tulla võib
lihtsalt edasi sõtkudes
aitäh..sina, kes
sa ta mu ellu tõid
Mis on õnn?
Inimene on õnnelik alles siis
kui on leidnud rahu kodus
sellegi poolest on vahepeal tunne, teeks kõik
et pääseda sealt, juba umbselt palavast toast
hingata tõelist elu, maitsta kõike, mis on keelatud
ja ometigi..peab leidma ka kellegi
kellega jagada seda kõike, ka kodurahu
kellega saata korda lollusi,
sest nagu teada, elu on kitsi-
ei anna noorust ega tarkust korraga.
Pigem see kasuks on, mis elu see oleks?
Kes meist ei tahaks maitsta, proovida miskit, mis on vale?
Nii ka kõik lollid, geeniused
tunda tahavad armastuse ohet..
mõistuse viimast ohet
Et siis koos edasi minn .....
Olles su vari
taaskord, õhtu läinud
argipäevast mõelda ei suuda
kõik lõputud mängud
lihtsalt, väga tahaks kõike muuta.
ma olen arg, julmalt tagasihoidlik
hoides kõike viimseni enda sees
teades, et teen lollilt
ei tea, kas kõigest silma läinud seep..
valusalt kipitab
või pisarad taaskord
mind valdamas.
vihates end..
..jah..las möllab see torm.
sisemuselt endiselt lõvi
südamest, ma jälgin sind, olen su vari
Keelatud naudinguks teen
ma tean oma tahtmisi
ma tunnen, mida ma vajan
see tunne lööb mõnusalt vastu vahtimist
see on tee, mille ise rajan
see on vale
kuid armastan seda
tohutult suur on tahe
aina mõtlen sellest
kes seda tundis veel, sel vedas
see kõik on segane
seega minuga sarnanev
mulle sobib see
kõik keelatud naudinguks teen
tänades mälestusi
ma lihtsalt seisin ja jälgisin ruumi
oli aeg, kui naerdud sai seal koos
aeg, mis õpetas kõige rohkem
ja tänulik selle eest olen
aitäh sulle südamest
näitasid suunda elule
tegema vahet valel ja õigel
ja palju muudki, mida-sa kindlasti tead
suutsid jääda pisikeseks osaks mu südames
kuid aeg nüüd jätta oli, ma tean.
Las Olla
ma vaevalt tunnen ära tüdruku
kes ma praegu olen
ükskõikselt kõigel minna luban
lihtalt tundub, et vahet ei ole.
ma lihtsalt ei suuda uskuda
sõnatu, nüüd nii ma olengi..
..mina lasin kõigel laskuda?
kas tõesti, mina?
aga mu naer, mu helesinine maailm
perekond, sõbrad, mõistus
kõigevähem iseend sallin
jah, mis toimub?vaikus.
ja kui nüüd täiesti ausaks jääda
et lähegi mulle päriselt korda
mis saab
Head..
ma ei väidagi, et kõik on ideaalne
aga ma ei oskagi enam kurta
mõnikord tundub niivõrd ebareaalne
ja..ma ei teagi
polegi vist miskit, mida karta
miski nagu südames kõditab
nagu öeldud "piniseb kui kimalane.."
oma eluratta läbi õlitan
ja olen..lähen..tulen
kas siis mässumeelselt,rahulikult
kõik on hea, vahet ju pole
segadus
Puhas segadus
Mõte kinni jooksmas
Mõistuse lagedus
Tundes pisarat jooksvat..
See tunne on raskeim
Mida suutnud tunda olen
Ah, minna sel laskem..
Vahet ju pole.
Aega sellest üle saada-
loodetavasti aega mul jätkub?
Eks hiljem, kunagi vaatan
Lihtsalt tahaks minema
Ja kähku.