Exseku
Luba mul tunda end erilisena..... Selles erilisuse jagan seda sinuga...nii saab meid juba kaks.......
Uus tuleb.....
Kõik saab läbi... Lõppeb tee
Külm on kaanetanud vee
Aasta uus nüüd rada otsib
Tulles külmas.. Tuult ja Tormi trotsib
Piilub aasta esimene tund
Tal ei täna tule und...
Kõik on uus... Ta alles sünnib
Üle aasta läve kõnnib
Pagas hiiglaslik ja uhke
Uksed aknad lahti tehke
Võta vastu külaline kauge
Tema auks üks ood ehk laulge
Sätib ennast sisse aasta
Ta veel ei vasta.. Su pilgule ei jaata
Küsides kuis läheb mul see
Ta muheleb suud lahti ei tee
Võõrustades kallist kaimu
Eks võib tulla valskust laimu
Tuleb kindlasti ka rõõmu õnne
.....
Elu kiirteel...
elu kiirteel ruttame ajas
annaks aeg hetke peatuseks
hüüda häälega mis kajas
ehk teeks me möödunud veatuteks
anda luba saatusel vaadelda
piiluda su teedel ja merel
kas mõistlik on õnne eest maadelda
seni kuni huuled ja rusikad verel
lollusest uskuda uskumatut
vihaselt võidelda vastu
eksides endale lubamatult
kes nii su kaitseks välja astus
anna aega ajal end sättida
ära hinda vaid tänast hetke
üle piiride vahest ehk läheb ta jaa
ainult selleks et kaunistada retke
Hingesugulane....
Igatsevad hinged rändavad ajas
Igatsedes.. tühjus ulub tuulena majas
Otsides oodates rändavad ringi
Öiste tulede valgel ootamiseks hiivavad pingi.
Liikudes massides riivavates keha
Tabades tundeid mida nendega teha
Alluda ajatult silmata saatust
Andes kiigata teisele saabuvat vaatust
Inimest täis tänaval puutuvad käed
Nad on su ümber sinus sees ja näed
Õhtul kui väsinult voodile vajud
Oled üksi ja tühjust enda hinges tajud
Avades väravad leidmaks endasse rahu
Olles rännanud tuules läbi tunnete vahu
Anna lootust hingele leidmaks end
Pole asjata üksikuks t .....
Kui ma oskaks joonistada tunnet...
Kui ma oskaks joonistada tunnet
Värviks ma ta värvituks
Suure pintsliga annaksin jumet
Kuni sa saad üleni värvitud
Värvitud värvitu värviga tunded
Neid on nii palju sa kindlasti tunned
Värvitul värvil puuduvad piirid
Põrandale laiali visatud kriidid
Su joonistan seinale enda kõrvale
Värvitu kriidiga tõmban jooned
Kriidiga kõdi teen su kõrvale
Põsel sul naerupisar joon need
Võtan teise värvitu värvi
Joonistan su raamile huuled
Võtan seljast sul särgi
Sosistan kõrva kas kuuled
Vean näpuga sulle nüüd silmi
Piidlen nendesse nii läbi sinu
.....
Ei enam keegi aega loe...
Vaata kallis kuidas möödub elu...
Vaid viiv ja... kaotus, ei loe siit edasi edu
Oodates igaviku õiget hetke...
Ei märka kuidas aeg piirab lõputuna näivat retke...
Öelda eile kuidas igatsen su lähedust
Küsin hing täis valu... Miks lähed täna just....
Lükates seljataha elupilte täis raame
Lugedes kokku tegemata tehtud plaane
Kas piisavalt tänasin sind antu eest....
Olen selline tänu sulle nii väljast kui seest.....
Ei enam keegi aega loe
Ürgses sängis.. Hing rahul...puhata on soe
Tahaks nii palju ja ei tahakski midagi
Lihtsat istuda.. Kuulata sind... Ei .....
On minemises alati ruttu...
Tänasega lõppemas aastaring
Peata aeg vaata endasse ning
Ära rutta teadmata edasi
Maha jääda võib oluline sedasi
Peata aeg hetkeks endas
Loe mõtetes läbi kõik päevad
Mõtled kuhu aeg küll lendas
Tihti mures kuis teised meid näevad
Ela endale nii täna kui homme
Iial teised ei mõista sind nii
Viisakalt,, kuidas sul läheb,, on komme
Need sõnad meid tõeni ei vii
Sina ise täna just praegu
Vaadates mõtetes tagasi
Täidad lünki ja täiendada vagu
Ära oota ta möödumist vagusi
On alati minemises ruttu
aastaajad mööduvad omas kiiruses
Mõ .....
Aegajalt aeg....
Aeg-ajalt aeg meid kiirustama sunnib
Ja iga minutiga uueks ajaks nii ta sünnib
Saab minutitest tunde täis aja-lugu
Ei miski kordu.. Pole ühte-sugu
Puudub jõud ja oskus seisatada aja-voogu
Me aja-rutus murda võime aja-selgroogu
Näpistada peatumiseks sekundeid ja tunde
Et hingata ja talletada naudingute tunde.
Seista ajatult keset osutite alleed
Jälgides Sind ehk näitad mul teed
Tahan jagada sinu aega ja ajatut
Olla keegi.. Keegi selles ajas vajatud
Embuses.. Sõlmitud andmist täis käed
Pikkadeks sekunditeks surun kinni silmad.. Näen
Tunnen su aega.. .....
Sina......
Su hommikune suudlus huultel
Niiske.. Ihakastene pärl elu juurtel
Äratajaks sinust kuum elu täis päike
Üks puudutus mis näiliselt väike
Su käed.. tahtest avatud poosil
Kaas avatud meid täis mängutoosil
Ei muutu pilviseks meist sündinud taevas
Seal puudub häbi...kurbus...ei piinle keegi vaevas
Su lõunane puudutus meie tunde tooni
Nii joonistad näpuga mu kehale jooni
Olen sinune... Seest tunnete värve täis ballett...
Tunnen sind endas... Sa pole pelgalt siluett
Su päevane sõna annab juurde tahet
Kingitu liidab..teeb väiksemaks vahet
Aiman sind .....
Hingele.....
hingetuna ihalevad hinged
rännakust väsinud tiivad
leidmas lähedalt ingleid
kes meenuma neid viivad
peatudes küünalde leegis
kui julge kiigata võid peeglist
läida tuli põlenud tahil
andes puhkust tulevahil
lase hingedel kiigata tuba
rahuks neile anna luba
olgu tulijaks tema või temake
su kadunud isa või emake