Hannah
Järgi
Eesti bobisõitja unenägu
Siit ma tulen, hoitke eest
minu bobikelgu teelt.
Oma võimeid kõrgelt hindan,
olümpiarekordi ületan kindlalt.
Selle võimsa alaga
tegelenud sala ma
olen juba väiksest saati,
kui mind Mullakale veeti.
Nina püsti lähen nüüd,
käes on kuld, mis elu püüd.
Eestile ma võidu toon,
oma fänniklubi loon.
Kuuse Lempsil suu jääb lahti:
"Eesti peab bobisõidus kullajahti!
Pole seda enne juhtund,
katsetused kõik on luhtund."
Kaua ma suudan?
Kaua ma kannatan
kartust ja hirmu,
teadmist mis ees
pole mulle!
Kaua ma suudan
astuda sisse,
tuppa kus tühjus ning
pole mulle!
Kaua ma püüan
su meele järgi olla
tean et su lahkus
pole mulle!
Kaua sa hoopled
mu kõikuval pinnal
lõpuks ma lajatan ja mind
pole enam sulle!
Peata kana
Huvitav mis tunne on olla,
kana kellel pole pead.
Kas ainult karjas
oskaks olla ta ?
Huvitav mil saavad tasu
need, kes ülekohtused
liiga isepäised, uhked,
sõjakad ja veidralt tihked.
Huvitav kas iial saavad
aru oma veast
või elulõpuni end
ingliks peaks ?
Kas sõimaks kanaks lähedasi,
endal läheks halvemini,
oleks aeg neil lahkuda
oma ego kokku pakkida!
Kodu
Astud sisse ärevuses,
uudishimust pakatuses.
Vaatab vastu vanaema
igapäeva harrastuses.
Loodad sa, et vestlete
hoopis ainult passite
ehk ta lihtsalt pelgab
ammust last ta salgab.
Vaikselt kostub tema vigin
muidugi ta sule sihib.
Taas sa kole, loll ja paha,
iial ei tee nii kuis tahab.
Taas sa nukralt noogutad,
tema sind vaid pahandab,
lahkub siis, et minna
tore on taas kodus olla.
Kuidas...
Kuidas pean ma teadma
kui sulle ei meeldi ma,
kas tõesti pugema
või ennast alandama?
Kuidas pean ma teadma,
kui sul on paha tuju,
kas pooleks nutma
kui meil ei suju?
Kuidas pean ma teadma
kui puhata tahad,
kas õhust lugema,
kui öelda kardad?
Kuidas pean ma teadma,
kui petad mind,
kas ainult jälitama
või armastama sind?
Talvine pööripäev
Keset talvist pööripäeva
lendab leevike üle taeva.
Vaatan ringi leegi ääres,
olen valge vati piires.
Tunnen külma jalgadel,
ka sul hakkab külm varvastel,
poen su kaissu, siin on hea
külma enam kartma ei pea.
Nõjatun ja vaatan vette,
lumi suland meie ette.
Ripsmed härmand näis
sinisilmad armu täis.
Kallistan sind tugevalt,
kuni küsivalt mind vaatad ülevalt.
Olen karmilt tõsine
süda leekiv punane.
Hingedepäev
Sa tuled lehtede varjus,
tuled koidu, eha karvus.
Oled tõre, sünge, ilge
keegi kellel pole kirge.
Surud sisse ahastuses,
sügise surma armastuses.
Ilma otsa vaatamata
aiman, tuleb põhku heita.
Kaon su silmist koheselt
sul jäi söögist väheseks.
Räuskad, karjud, laamendad
lõpuks välja kaaberdad.
Aknast järgi vaatan
enda tundeid maandad,
istun kurvas mälestuses
hingedepäeva jälestuses.
ELU
Ma ei taha ära surra,
kuigi mul on jube sund.
Tahan ainult ära minna,
ees on lahkumise tund
Üles poon enda kodu kuusel,
siis ehk ära saan ma minna.
Olla saan ma kleidil valgel,
kirstus vajuda musta pinda.
Tahtsin olla õnnelik vaid,
elada head elu.
Mis sa tahtsid selle said,
taevas ootab mind ehk menu.
Arvasin, et nii on parem
surra ilma sinuta.
Oleks läinud ma vaid varem,
ei saa sa enam minuta...
SURM
Kodu hoovil autost tulid,
arvasin et oled mulle.
Tean sa pole mingi suli,
ometigi tõid mu tulle.
Jäin ma üksi endaga
võimatu unest ärgata.
Tahtsin ainult lendama,
lootsin sind ma märgata.
Päev mil lootus lõpuks suri,
tuligi mees mustas.
Eemalt paistis ilme kuri,
piklik nägu, kõrge turi.
Mind korraks vihast pilkas,
ma sind veel meenutasin.
Ta südame mult lõikas
ja Sinule ta hõikas...
Taevas
Sünge taevas kadunud,
mind on üle vaadatud.
Astun sisse väravast,
ees on taevas avatud.
Siin on parim, puudub sõnu
silmad sulen, mõistan mõnu.
Pole mehi,draamat, kooli,
ega kahepalgelisi hoori.
Sattusin ehk siia julmalt,
mõni alla jäi vast kurvalt.
Võimalik et veidi vara
ei näinud elu sära ära.
Järsult sisikond mul kajab,
valust õrnalt karjatan.
Jumal nuga käes mind vaatab,
selga selle lajatab...
