Hansi!!!
Märgates ilu oled vaba ...
Elujõgi igavikku ...
Elu algus sul , kui kevad-nire,
särav , pulbitsev , jõkke teel .
Jõudes sinna , kus kosk kiire,
tormad rutakalt , edasi veel .
Saabub suvi ,raugeb vete rutt,
elujõel mõtteid koguda jõuad .
Oli noorus , kui muinas - jutt,
läheb aeg ,sa sügisesse sõuad .
Nüüd möödas soojemad,ilmad,
hinges peagi , talvised külmad .
Nii hoovab elujõgi mereranda,
et hajudes sind igavikku kanda .
Hansi!!!
Põhjala sügispäev ...
Veel sadu piiskadena , langeb maha,
halli pilve õhtuks , klaarib meretaha,
Kui häbenedes päike , roosas taevas,
sealt viimse pilguga meid , saatmas.
Viib koidukiired kauge maade randa,
kuhu unistuste tiib , võib sind kanda.
Öös sumedas päev , puhkeb koitma,
meil jahe kõikjal, hallad katnud maa.
Hansi!!!
Hämar teerist ...
Nüüd kamber teine,vaateski on muutus,
tänav , liiklus toimib ja miski sinu sees.
Õhtutuled säramas kus sina vaba mees,
võid peagi kaaslaseks siin olla meie ees.
Trellid sulle , kui prillid , mida proovid,
saad nägijaks või uusi veelkord soovid.
Valid õiged, kõik valla avatud sul teed,
pime oled ei aita ka võred rauast need.
Hansi!!!
Mälestuse passioon ...
Kaua ootasid kuid ootamatu siiski.
seisab sinu ees see veetlev muusa.
Silmis sära , peegeldamas hellust,
teda tundsid veel mitte südamega.
Kibuvitsa õiest sirgus malbe neid,
polnud minagi varem , sul - peig.
Süütas säde, leekidesse südamed,
armastus meid enda rüppe võttis.
Aeg kiire lahku eluteed on viinud,
kujutlused olnust , hetki loovad.
Kas tagasi sind ootan , pigem ei,
me mälestus nüüd kaunim meist.
Hansi!!!
Päikeseaeg meile ...
Koos rändajad ruumis - ajas oleme,
seab ta tunni ,mil sünnime ,sureme.
Aasta ringid , veel olla , eluteel sel ,
loeb kiirelt kokku , meil päikesekell .
Planeet Maa , leid kõiksus imedest ,
safiirina särav , kivi tükkide , seest .
Andnud elu , mis kalleim , kinkidest,
tänud lõputud meilt ,talle südamest.
Õhtune promenaad ...
Vaatlen rannal kuis tuul lainetama tõstab vett,
kaldal rebenemas vahuks laineist voogav kett.
Uljad kajakad , neil tiib merepinda puudutab,
plinkiv majaka valgus ööpimedusse sähvatab.
Üksi päris promenaadil , minu kohal ilmaruum,
päike mere taga koitis uus seal hommik kuum.
Sinu üle miljon tähte , kuusirp selge helendab,
lõppmatuse ees meil hing härdalt kummardab.
Siin kõiksus ta looja universum koos teie ees,
kaugele pole tulla asud võimsa süsteemi sees.
Planeet Maa meid hoiab , kosmilise ohu eest,
meie rajada jääb maailm vaba turvaline seest.
Hansi!!!
Sügisene õnn ...
Sügisajal kodumajas üksi , nukras tujus,
vihm katusel trummeldab, lõputus rajus.
Pisarais aknas ,halli vaatan sügistaevast,
tuleksid rõõm päästaks murede vaevast.
Hüüded sinuni ei kostu , üle tormituule,
palveidki jumalad , siit kauged ei kuule.
Side meil kahel pikemat aega katkenud,
jääb telepaatja kui igatsust oled tajunud.
Ootuses hommik silmad unele suigutas,
päev koidikul päikest , viivuks ilmutas.
Uduvihma pilve , tema helk siis mattus,
vaatan teele lootuskiir sombuga kattus.
Äkki kaugel näe armas , kallis sulle kuju,
astub reipalt , kandes kirjut vihm .....
Noodid kevadpäeva ...
Nüüd kevadele valla taeva värav,
jääb päikesele luua, loodus särav.
Ta tuleb - hilju üle metsa , aasa ,
toob roheluse, lilled endas kaasa.
Sealt kõrgelt , hõbe - pilve piiril,
imeline alla kostab , rõõmutrall.
Üks vigurlennu parimaid piloote,
lõoke , kevadpäeva lõõrib noote.
Hansi!!!
Märgates ilu oled vaba ...
Päike tõuseb kaugest kuuselaanest,
särab aasal aurustuvas kaste-vees .
Kuid ometigi seda kaunist-vaadet,
sa aknast imetled , kus trellid ees ...
Kuis tahaksid sa üle aasa - minna ,
sest vabaks loodud meist on iga mees.
Aeg aitab , jõuda ükskord ikka sinna ,
mis lootustes , sul hinges - südames...