HelenHundu401
Miks?
Miks alati kõik imed
On peidus, kus kottpime?
Miks alati kõike head
Ma nii kaua ootama pean?
Miks alati headus on peidetud?
Miks siirus on kõrvale heidetud?...
Miks ilusad sõnad on suu taga vangis?
Miks kaunis armastus peidab end pimedas kongis?
Miks imed, need kunagi ei juhtu, kui väga on vaja?
Miks mõnikord seisan ma püsti vaid SINU najal?!
Miks vaatad sa mind kui võõrast?
Miks vaatad sa mind kui tühjust?...
Me kallis aeg nii kõik läheb raisku…
Mil võtad mind taas oma sooja ja pehmesse kaissu?...
Tahan saada üheks su hingega
Tahan langeda su käte vahele
Ükskõik, kas oled siis elus või surnud…
Tahan saada üheks su hingega
Ükskõik, et nii palju valu oled mul teinud…
Tahan suudelda su pehmet suud
Ükskõik, et nii ohtlik mul oled…
Vajan sind ja ei iial midagi muud
Ma ei suuda mõelda…
Mis saab siis, kui sa sured…
Mis on minust saanud?...
Poolsurnud olend, põlvili maas
palumas maailmalt halastust
peeglis näen põlatud koletist taas
käitun iseendaga alatult
Vihkan oma hinge ja nägu
ei suuda seletada oma tundeid
Kardan iga minevikus tehtud tegu
Ei iial andesta ma endale neid
Mu sees keevad kurbus ja viha
hirm inimeste eest mind saadab
Tahan peksta oma enda surnukeha
ja vaadata, kuidas see veritseb
Kurbus on mu kaaslane, mu elu
ta on alati seal, kus mina olen
olen kõigest ta tühine mängulelu
mu väärusetu hing tühjuses põleb
aastaid on ta mul pidevalt järgnenud
tema nägu ei taha enam näha ma!
.....