IgiHaljas
Järgi
Armastatud Puu
Kõik läheb, kõik kaob, kõik ununeb
Vaid vaikus, see jäänu, ei purune
Uus müristav äike kui äratab viivuks
Siis see pole kauaks, see pole jäävaks
Elu on kaine ja radagi püsiv
Kesktee näib kuldne, kuid tahmast ta süsi
Uus müristav äike ei purusta oksa
Ta põrmustab juure ja kõik saabki otsa
Kõik läheb, kõik kaob, kõik ununeb
Ja vari vaid endast veel mõnitub
Äike, siis vihm, siis kevad ja suvi
Sel pole vahet kui all pole juuri
Puul kaovad lehed, kooristub tüvi
Aeg tuleb purema igat ta lüli
Uus müristav äike ja kerajas piksne
Lõpetab valu ja vabasta .....
Igatsus Taevasinas
Sajab.
Maailm on kaotamas
Oma halli värvust udu vales.
Oled siin.
Sa seisad akna ees,
Loor pleegitatult peas kui tähistaevas.
Ilus
Näid, kui ootad,
Ent kauneim oleksid, kui mind.
Sajab.
Su kildudes portree
Kummitab mu neetud olemust.
Sinul ainsal
Lasin minna ära.
Ainsal, kellest hoolin veel.
Andesta,
Kui sulan ära – sinuta
Ei leia keegi oma rahu.
Mitte keegi.
Armastus
Tean, et kirjutan liig palju
Värsid järjekordselt käes
Uskuge – see hulleim tõbi
Sulgesid kui ei saa käest
Leevendust ent ma ei otsi
Saades luulest rahuldust
Mulle piisab valgest lehest
Tindipoti jäänustest
Tean, et kirjutan liig palju
Ja elu röövib haigus see
Ent armusin ma luulevaimu –
Eales arm ei väsi sest
Pole mõtet needa saatust
Pigem olen tänulik
Olen loonud terve maailma
Paarist suletõmbest siin
Käsi aseta mu südal
Ja sa tunned põletust –
See on minu eluküünal:
Luule on mu armastus
Minu Maailm
Luba luua maailm
Kus vähem sina taevas
Segan halli värvust
Koidu sängi varjus
Veidi vähem võltsi
Veidi rohkem elu
Kallan küünlaleeki
Maitset segan meega
See on minu maailm
Pole valget, musta
Päike ei tee tuska
Too mind ära sealt
Kui mind jätad taha
Nutma ma ei hakka
Taandun lihtsalt õhuks
Millest maailm mu algas
Lubad, sulle järgnen
Maailm vaid minus elab
Kustun kui, ka tema
Hajub suitsuvineks
Luba luua elu
Musternäidis unest
Kustunud kus kurjus
Mille nimeks ’reegel’
Ma ei taha loovust
Argipäeva kuju
Loogikat ei vaja
Minu maailm, mu elu .....
Kirsipuude all
Sa maalid sammu
Puhta valge sammu esimeses lumes
Kesk kirsipuude rada hommikuses tunnis
Ma tunnen – su lähedus
Okastes teel kui klaasikild tuules
Kõndigem! Peagi kaob valugi, kuuled!
Terav sõna
Ma jään seisma, sina kaod
Lähed, kuhu ma ei järgne – sa ju tead
Aeg ei oota
Sulab kevad, valgelehelised õied
Sepistavad uue raja, puhta valge raja
Kõnnin taas – ja mitte üksi
Ent kui oks, üks kirsi õides oks mind embab
Langeb pisar – ainus, mis veel elab
– ent sina, sa ei tea...
Võitja
Loorberist pärja sul’ asetaks pähe
Kui ainult hellitus sinna see mahuks –
Võõraste kulda ja pärleid nii palju
Vähe sa kiituse kuulda veel vaevud
Mul pole paljut, ma natukest oman
Sellest ent meisterdaks sulle ma koja
Uhkeima, kauneima näinud mis maa
Seal me koos siis elada saaks...
Jälle sa vaikid, võit magus käes
See sind ei rahulda selgelt ma näen
Kui mitte, siis mida, tahaksin teada
Otsid siit maailmast mis sind nõnda vajab?
Ma pole jumal, mul pole aega
Oodata kaua, et näha sind jälle
Varsti ma kaon, kuivab mu pärg
Sulle saab kuld, pisaraist märg
.....
Ainult Sina
Vajutan mõra taas siledaks kiviks
Varjutan järvevee eredaks sinaks
Leegiga kirjutan vee peale nime
Mulle mis püha ja sulle nii tuttav
Ei, sa ei tea minu lummavat maailma
Pole sa kuulnud ta mahedat kaja
Õhtu eel hämaral kastesel ajal
Tallatud heinatee kaebuse najal
Teegi on üksi ja vaevas kui lookleb
Ristides jõge, mis järvesse voolab
Teeäärseid kive ma kuhjaga korjan
Kuldsesse liiva neist ehitan torni
Sinna ma vannutan põleva hinge
Südame peidan ja hinguse tõmbe
Möödudes minust et eales ei reedaks
Armastus sõprust, mis põimib me teesid
Nii las see jäà .....
Jääme kokku
Langetab lehti üks närbunud roosiõis
Luuletan elu, et tuju vaid tõuseks sul
Miks sa ei näe..?
Vasaraks valatud kullatud südamed
Tules on hävinud purunend unelmad
Luba, ma jään
Jäätunud liustikul lahknevad eluteed
Kukud, siis tõused, ja jälle kaod jäljetult
Sõnagi jätmata
Põimunud üheks taas seisame silmitsi
Rootsud on keerdunud, lehed kui ristitud
On’s meil nii hea?
Sõrmusi sulatan kitkutud väätidest
Hävivad värvid ja mured kõik tolmudeks
Maailmast sest lahkume
Lase mul jääda su kõrvale; tasa
Hoian ma sind, su pead minu tiivad
Kui vee al .....
Õe tuba
Vaikseks kõik on kodus jäänud
Liiva mõõdab luitund kell
Sahvris viimne leivajäänus
Hiirtele näib jäävat veel
Istun keset tuba halli
Vihmamantel tilgub veest
Aknast sisse hämab päikest
Nukrus ujub vannivees
Seal ka roosiõied laotand
Käsi hoolas kellegi
Mitte mulle, seda tean vaid
Pole tuba minugi
Vaikseks sumbunud on elu
Õhkki seisatades heitleb
Iseenda kujutelma
Taban jälle seinakella
Aeg on närind seina augu
Krohvi pudenema pannud
Õlimaalilt laenand toone
Kuid ei sellest keegi hooli
Ootan, ootan, tean, et ootan
Oleks tore teada veel
Keda tege .....
