IgiHaljas
Valge sirel
Sirelist sa murrad oksa
Asetad mu südamel
Miks küll valge mind ei köida?
Küsid minu silmadelt
Tõsi, valge mind ei hõlma
Liiga palju varjab ta
Pisaraid, mis suland vahaks
Esimese vihmaga
Igal meist on oma lugu
Sirelpõõsal varjata
Suudlen sind – nii kaob mure
Nii meil parem, nii on hea
Lahkun valgeis õites rajalt
Sinu nimi maialt suul
Teise eest ent koidu najal
Palvetades anun kuud
Sirelilt kui murdsid oksa
Miski kiilu rinda lõi
Milleks kaotada nii ohtralt
Sirelpõõsalt lilleõit?
Palun, jätkem valged lilled
Meelitused kallid need
Lastele las jääd .....
Armastus
Tean, et kirjutan liig palju
Värsid järjekordselt käes
Uskuge – see hulleim tõbi
Sulgesid kui ei saa käest
Leevendust ent ma ei otsi
Saades luulest rahuldust
Mulle piisab valgest lehest
Tindipoti jäänustest
Tean, et kirjutan liig palju
Ja elu röövib haigus see
Ent armusin ma luulevaimu –
Eales arm ei väsi sest
Pole mõtet needa saatust
Pigem olen tänulik
Olen loonud terve maailma
Paarist suletõmbest siin
Käsi aseta mu südal
Ja sa tunned põletust –
See on minu eluküünal:
Luule on mu armastus
Minu Maailm
Luba luua maailm
Kus vähem sina taevas
Segan halli värvust
Koidu sängi varjus
Veidi vähem võltsi
Veidi rohkem elu
Kallan küünlaleeki
Maitset segan meega
See on minu maailm
Pole valget, musta
Päike ei tee tuska
Too mind ära sealt
Kui mind jätad taha
Nutma ma ei hakka
Taandun lihtsalt õhuks
Millest maailm mu algas
Lubad, sulle järgnen
Maailm vaid minus elab
Kustun kui, ka tema
Hajub suitsuvineks
Luba luua elu
Musternäidis unest
Kustunud kus kurjus
Mille nimeks ’reegel’
Ma ei taha loovust
Argipäeva kuju
Loogikat ei vaja
Minu maailm, mu elu .....
Õe tuba
Vaikseks kõik on kodus jäänud
Liiva mõõdab luitund kell
Sahvris viimne leivajäänus
Hiirtele näib jäävat veel
Istun keset tuba halli
Vihmamantel tilgub veest
Aknast sisse hämab päikest
Nukrus ujub vannivees
Seal ka roosiõied laotand
Käsi hoolas kellegi
Mitte mulle, seda tean vaid
Pole tuba minugi
Vaikseks sumbunud on elu
Õhkki seisatades heitleb
Iseenda kujutelma
Taban jälle seinakella
Aeg on närind seina augu
Krohvi pudenema pannud
Õlimaalilt laenand toone
Kuid ei sellest keegi hooli
Ootan, ootan, tean, et ootan
Oleks tore teada veel
Keda tege .....
Võitja
Loorberist pärja sul’ asetaks pähe
Kui ainult hellitus sinna see mahuks –
Võõraste kulda ja pärleid nii palju
Vähe sa kiituse kuulda veel vaevud
Mul pole paljut, ma natukest oman
Sellest ent meisterdaks sulle ma koja
Uhkeima, kauneima näinud mis maa
Seal me koos siis elada saaks...
Jälle sa vaikid, võit magus käes
See sind ei rahulda selgelt ma näen
Kui mitte, siis mida, tahaksin teada
Otsid siit maailmast mis sind nõnda vajab?
Ma pole jumal, mul pole aega
Oodata kaua, et näha sind jälle
Varsti ma kaon, kuivab mu pärg
Sulle saab kuld, pisaraist märg
.....
Hommik
Sirutas laiali tiivad
Õhkugi lükkas end maast
Õhus ent püsis vaid viivu
Põrand kui tervitas taas
See oli hommik ja kõle
Taas tundus maailm tema ees
Marmorist loss rebes liivaks
Liiv aga kõdunes maaks
Maad oma suuga ta riivas
Pühitses palvetlust peast
Ohkas veel korra ja uinus
Ning lõpp, nii magus, tal käes
Armastatud Puu
Kõik läheb, kõik kaob, kõik ununeb
Vaid vaikus, see jäänu, ei purune
Uus müristav äike kui äratab viivuks
Siis see pole kauaks, see pole jäävaks
Elu on kaine ja radagi püsiv
Kesktee näib kuldne, kuid tahmast ta süsi
Uus müristav äike ei purusta oksa
Ta põrmustab juure ja kõik saabki otsa
Kõik läheb, kõik kaob, kõik ununeb
Ja vari vaid endast veel mõnitub
Äike, siis vihm, siis kevad ja suvi
Sel pole vahet kui all pole juuri
Puul kaovad lehed, kooristub tüvi
Aeg tuleb purema igat ta lüli
Uus müristav äike ja kerajas piksne
Lõpetab valu ja vabasta .....
Kevade helin
Ma maalin sõnad.
Kaunid, helisevad sõnad Sulle,
Kes neid rohkem väärid.
Ma punun kee;
Kastepärleid ritta panen,
Kuldse vööga kinni seon.
Ma nõiun öö –
Kleidi veinipunast tooni
Kahisema paneb too.
Sa oled Mina.
Peegel lahutamas varje
Katkestamas taevasina.
Las särab taas
Me ammukustund kevadpäike,
Kirsi valged helbed maas.
Las tekib tunne.
Kord tulen sinu juurde ma
Ja Helil lasen kajada.
Igatsus Taevasinas
Sajab.
Maailm on kaotamas
Oma halli värvust udu vales.
Oled siin.
Sa seisad akna ees,
Loor pleegitatult peas kui tähistaevas.
Ilus
Näid, kui ootad,
Ent kauneim oleksid, kui mind.
Sajab.
Su kildudes portree
Kummitab mu neetud olemust.
Sinul ainsal
Lasin minna ära.
Ainsal, kellest hoolin veel.
Andesta,
Kui sulan ära – sinuta
Ei leia keegi oma rahu.
Mitte keegi.
Jääme kokku
Langetab lehti üks närbunud roosiõis
Luuletan elu, et tuju vaid tõuseks sul
Miks sa ei näe..?
Vasaraks valatud kullatud südamed
Tules on hävinud purunend unelmad
Luba, ma jään
Jäätunud liustikul lahknevad eluteed
Kukud, siis tõused, ja jälle kaod jäljetult
Sõnagi jätmata
Põimunud üheks taas seisame silmitsi
Rootsud on keerdunud, lehed kui ristitud
On’s meil nii hea?
Sõrmusi sulatan kitkutud väätidest
Hävivad värvid ja mured kõik tolmudeks
Maailmast sest lahkume
Lase mul jääda su kõrvale; tasa
Hoian ma sind, su pead minu tiivad
Kui vee al .....