Kelly.9459
Järgi
Sina.
Juba esimesel õhtul,
armusin sel jutul.
Vallutasid kõik mu mõtted,
ei meeldinud sul suhted.
Ootasin, et sa kirjutaks,
sinuga terve päeva jutustaks.
Poleks arvand, et nii kiiresti armun.
Terve õhtu sammun.
Unistan sinust,
nagu beebi linnust.
Ütlesid, et armastad mind,
olin nii vähe sinuga rääkind.
Ütlesin, et armastan sind,
olid mulle kaua meeldind.
Polnud me veel üksteist näind,
olid mu ellu alles sündind.
Surm.
Surm, kui uue algus,
mälestuste varjus.
Su hingetühjus,
kui hõbekuljus.
Oh mu kallis surm,
sa oled minu hurm.
Sinu eest pääsu pole,
ei kuhugipoole.
Sa tulid sel ööl, suudlesid mind.
Sel süngel ööl ütlesin, armastan sind.
Poleks arvanud, et armun,
kui su ette ilmun.
Sa oled sõltuvust tekitav
ja hirmuäratav.
Kuid siiski oled nii hurmav,
see on lausa surmav.
Hommik metsas
Ma kõnnin metsas,
seal, kus kadakapõõsas.
Kõlab linnulaul,
see on isamaalaul.
Võililled kõikjal,
kotkad mägiharjal.
Kuulda on lastekilked,
need on õnnehetked.
Mesilased sumisevad,
sipelgad siblivad.
Liblikad nii värvilised,
nad on justkui eksootilised.
Koolipäev
Istun siin vaikuses,
tunnikell helises.
Õpetaja jutustab,
klassivend haigutab.
Leheküljenumbrid üleval ja all,
kes mõtles välja sõna lumepall?
Kõik need sünonüümid,
mis on homonüümid?
Kuhu ma selle koma panen?
Õpetajale järgnen.
Mida ma teen?
Mis asi on antropogeen?
See teabetekst nii keeruline,
see on nii ebaloogiline.
Miks on murdekeel nii veider?
Kus on see kuukalender?
Kaotus
Kurbus sügaval mu hinges.
Mõtted kaugel sünges.
Avan silmad varavalges.
Kõik lihased nii pinges.
Ma ei suuda.
Miks ei võiks ma lahkuda?
Ma vaatan ta hauda.
Ma tahan karjuda.
Mõtted painavad,
soovid kaovad.
Appihüüded mu peas kostavad,
vaiksed nuusked kõlavad.
Väsimus, suur väsimus
Olen nii väsinud, et keha ei liigu,
tunnen end nagu väike tigu.
Tahaksin magada.
Ma ei jaksa kirjutada.
Kus on mu uni õhtuti?
Miks krigiseb see kummuti?
Tunnen end nagu laip,
vedeleksin põrandal kui vaip.
Miks pean koolipingis istuma?
Miks ei võiks ma aihtuda?
Võiksin vaadata unenägusid,
nautida hingepausi.
See tunne
Kas tead seda tunned,
mille eest pole kaitset.
Mis langeb su peale kui komeet,
mis tundub kui teine planeet.
See särama paneb su seest
ja tundeid tundma hingest.
See hõivab kõik su mõtted,
kaovad enesetapumõtted.
See tundub nagu viimane hingetõmme,
kui kuulen kellegi samme.
See teeb mu hingetuks,
justkui uppunuks.
Nüüd vaja läheb elustamisvõtteid,
pole enam muremõtteid.
On vaid meelepetted
ja etteheited.
See tunne on armastus.
See on nagu elumuutus.
See on nagu valgus tunneli lõpus,
nagu viimane päev suvelõpus.
Looduse ilu
Päike sillerdab puude vahel,
rõõmsad näod on igaühel.
Kivine metsatee,
käänuline elutee.
Kõrvus kõlab linnulaul,
see on justkui kevadlaul.
Merelainete kohin,
kuulda on mu hingamisnohin.
Kauguses terendab koduke,
katusel istub linnuke.
Pungad okstel,
lained kallastel.
