Kukuer
Kulgemine
Pimeduse samettiibseid linde
vilksatamas vastu õhtukiirt.
Ükski öö ei ole järjekindel,
hommikhämus õõtsub uduviirg.
Tundetulva toetab kahtlus õla,
avameelsust eitab eemalhoid.
Savijalgselt hiiliv ebakõla
mäslevast agooniast on loid.
Ülejooksik valetõotuspiirilt
kannab siidjaid lõvinahkseid susse...
Päästes valla toone halle hiiri
liugleb elu usjalt loojangusse.
Petetu
Kui manitseti, vaata ette,
siis ma ei kuulanud.
Ja alla lainteharja valge vahu
mind pillasid kui ristimisevette.
Nii petsid mult mu südame
ja hingerahu...
Ma olin kerjus vaid.
Kui lootsin enamat,
sain raasukesi pidulaualt.
Mu ego hukkus selles tormis.
Vastu kaid
ta paadi riismed hulpisid veel kaua...
Vaeslaps
Seisab vastu valget leina
emast ilma jäänud laps.
Kraaviperve ellerheinad
teevad ema kaunimaks...
Emas elu raskus peksles,
mõistus kiskus kiiva.
Andis alla, nõeltes eksles,
jõudis kalmuliiva...
Ruhimutäis valget leina...
Koduniidu pääsusilmad...
Vastu elu kivist seina
laps, kes ema armust ilma.
Narkomaan
Mind nagu polekski siin,
olen alati keegi teine.
Kirbe kanepiving ja morfiin
tundi kakskümmend neli mu eine.
Kõrva sosistav ebajumal
viib mõistuse, pingutab närvid.
Ses neoonsete toonide kumas
pole öid ega päevi, vaid värvid.
Igavest und soovin ilmsi.
Jätke mind rahule, palun!
Valgus vastikult pimestab silmi
reaalsuse sunnitud valus.
Sütelkõnd
On tähelennust saanud sütelkõnd,
kus esialgu väga argselt astun.
Kui ravitsengi põlend kohta mõnd,
ei võta leevendust ja abi eales vastu.
Mu järgnev üleast on juba palju parem,
ja silmadesse õhkuv kuumakirm
toob ümbritsevataju oodatavast varem
ning uude algusesse kustub leekiv hirm.
Tähelend
Kas palud armu Igavikuleedilt,
kui tunned olevat end libekeelne Juudas?
Uus kutsung saabub kustunud planeedilt,
et tähelend su veendumusi muudaks.
Jäid lapsekingad linnuteele maha,
nüüd naudid seitsmepenikoorma privileegi.
Nii ulatud ka valguskiirte taha.
Su lennuvõimetust ei märka keegi.
Suislepa Veski kohvik
Majesteetlik! Uus ja hele vammus,
kõvakaap-- see uhkus kutsub kaema.
Mehe selget mõistust, käte rammu
kulus palju, palju nähtud vaeva.
Maapind sajandite koormast võngub...
Võrsub endistviisi põllul rukis...
Põue talletunud muistset hõngu
kandub veskikivilt tuule kukil.
Aastatega muutund kest ja sisu,
kindlalt sammub uuenduste poole.
Õdus õhkkond heietama kisub,
aromaatne kohv lööb punkti loole...
Välja serval valvab võimas tante...
Möödakäija adub aja sõudu.
Meistri nimi ürikusse kandke!
Tiibadesse tuult ja lennujõudu!
Ebaõnn
Osavalt sätitud passima
kuningarüü Sulle ülle.
Sabaga saadikuid rassimas
salaja ümber on küll veel.
Prooviseanssidel paraku
aupaiste pimestav valgus
paljastab vale nii varakult--
väärastub oodatud algus.
Puruneb pjedestaal jalge all,
tuhmunud usk valib suunda.
Lõuendil puhtal ja valgemal
varjundit enam ei muunda.