Kukuer
Sündinud ja kasvanud Mulgimaal. Luulesse kirjutan oma tähelepanekuid elust ja mõistatuslikust inimhingest.
Valge roosi päev
Liivakell niristab tunde,
koldes miilavad halud.
Mu kuningat painavad tunded
ja põletab hingevalu.
Aga pajatsit vaevab uni.
Oma isanda jalge ees
vähkreb rahutult hommikuni
halva unenäopildi sees.
Valgeid roose kingiti neile.
Öeldi: "Kallis komödiant,
kõik ilus otsa sai eile,
tule tuult püüdma, lunasta pant!
Siis kuningas puhtaks saab süüst,
ta palgeil on jälle rahu,
täitub unistus narrirüüst,
mis kahjuks selga ei mahu,"
Silmitseb, kui ärkab üles,
oma kuningat jahmunult kaua,
tolakostüüm kellel süles
ja kimp valgeid roose laual...
Punaste laternate tänav
Ebardlik ja kaame unenägu-
osta- müüa- mõnitada naine...
Hõõgub lampe punaseid ses hägus-
olen äkki unetu ja kaine...
Silme ees veel laternate tänav-
võtta- jätta- kasutada naine...
Müües keha hingest kustub sära,
jääb vaid määritu ja põlastatu maine.
Juues kinni makstud kallist viina-
petetud ja alandatud naine
sisimas ei tunne enam piina,
et tast saanud armu aseaine...
Emale
Uitab endistviisi üksildasel nõmmel
rada, mida unelmates käinud.
Sireleisse kaotatud õnne
nutan vaid, sest see on jäävalt läinud.
Toomingate valendaval puul
mõte tahtmatult teeb omi käike.
Ununenud tundeid laulab tuul,
aastad saavad erilise läike.
Siirassilmne, puhas andekand
üle taeva habrastiibselt kajab.
Hinged lehekuiselt pakatand,
istume, ja toomevihma sajab.
Jaht
Haugas laotuses teeb tiire,
haug peab järves plaani.
Inimhing ei tunne piire,
AINA JAHIB
kõike- õhust maani.
Mõni jahib naisi- mehi,
teine viina- õlut.
Vahel hea ja tulus tehing
lõpeb üpris mõrult.
Mõni ärihai liig maialt
jahib ainult raha.
Võtad ette ülilaialt,
libastudki maha.
Igaüks meist elu jooksul
pidanud on jahti.
Pidurdamatult kuid hoogsus
kurja päästab lahti.
Tule ja jää kohtumine
Hommik sütitas põlema lõkkes
veidi vettinud hõredad raod.
Päikselt jõudu sai lõhkuda tõkked,
peagi valitses tuline kaos.
Kuumus püüdjana heidutas õhku,
tormas laiali pilvebarjäär.
Külma rahu mere poolt õhkus
kui põrkusid tuli ja jää.
Rüsi stoilisus, leekide rõõm-
duell oli kirglik ja pikk.
Lõpuks ühtisid jäisus ja lõõm-
sealt sai alguse KÄRESTIK.
Taaskohtumine
Kui me taassünnis kohtume teel,
tean, et tunnen sind ära , mu arm.
Siin siis kõnnime käsikäes veel
ja mind endiselt võlub su sarm.
Oleks taas kesksuvine juuli.
Meile meenuks, et olime kord
õnnelikud neis ajatuulis,
jätkub kajana viimne akord.
Oma hing ava mulle, mu arm!
Siis südame kingiks saad vastu.
Saatus polegi äkki nii karm
ega varjuna meile ei lasku.
Jumal, luba meil kohtuda taas,
raja siledaks tunnetustee,
et me unustusõisi ei saaks,
kui kord taassünnis kohtume veel.
Sügismuusika
Hall sügisõhtu nagu mahe viiul,
kust helid pagend külma iili eest.
Täis vihmamärgi lehti laud ja riiul,
neid laperdades keerleb aknasse.
Ja viimseid pihlu rapsib äge vihur,
et koltund rohi rõõmu tunneks neist.
Las sügisõhtu jahenevad pihud
nüüd otsida mu palgeil teineteist.
Rusk udutekk vaob hiilides mu ööle,
sest hellitusest lummub hingelind.
Seon luigehüüdeid ussikirjaks vööle,
jääks muusika et tuisus saatma mind.
¤
Kui kaovad imetlejad ja klaköörid,
siis tuhmub sädelev karjääripeegel.
Julmrünnakul reaalsus nagu puuma
sul rapsab pihust juhtimisenöörid.
Veel kehtimas on igivana reegel,
et hiilgvel kestal sees ei ole tuuma.
Suur võsavikat niidab. Lõikjalt lööb
neid võsundeid, kel päikselt pöörat pale.
Kes pugend pakku võimupiiri varju,
jääb vormituks ja sültjaks kui amööb.
Ning esiplaanil laiab väär ja vale,
mis sest, et MINA sellega ei harju.