Kukuer
Järgi
Sündinud ja kasvanud Mulgimaal. Luulesse kirjutan oma tähelepanekuid elust ja mõistatuslikust inimhingest.
Ebaõnn
Osavalt sätitud passima
kuningarüü Sulle ülle.
Sabaga saadikuid rassimas
salaja ümber on küll veel.
Prooviseanssidel paraku
aupaiste pimestav valgus
paljastab vale nii varakult-
et väärastub oodatud algus.
Puruneb pjedestaal jalge all,
tuhmunud usk valib suunda.
Lõuendil puhtal ja valgemal
varjundit enam ei muunda.
Millest laulsid, Koidula?
Kodukasest, kanarbikust,
taadi armust, heinamaast.
Unistades tulevikust,
lootust tulvil isamaast...
Hingepiinast, suurest valust-
süda igatsust nii täis...
Puudu jäänud leivapalust-
vihmaraskust viljapäis...
Katsumustest, ema rinnast-
austa end ja kodumaad...
Õiglustundest, väärast hinnast-
tunnustus, mis elult saad...
Igipüsiv vaimurikkus
on kui küpseis õites aas.
Laulsid ennast tulevikku,
meenud meile ikka taas.
Sürrealistlik I
Ma jaotun vahel, visklen siia- sinna.
Kord aated ülevad, kord maoli maas.
Ja sellist rabelemist, laskmist minna,
ma olen pidand kogema nüüd taas.
Just olin orjakaupleja, kes ostis lillehingi,
neid sületäitekaupa kääpailt püüdsin.
Täis õitsemise ilu käisin ringi,
"Siit tuleb kuningas!" Nii hüüdsin.
Kord olin öökull kaarnakarja küüsis,
siis juba valge tuvi kõrgel katusel.
Ja kui mind psühhiaater analüüsis,
siis mõttes laulsin tema matusel...
Tean, ühtseks sulamine ei tee valu,
sest tahan olla tervik, mitte raas.
Just katsetan, kas tuld ja suitsu talun .....
Sürrealistlik II
Öökull ei hõika
või lihtsalt ei kuule
läbi äikesemöllu ja saju.
Tappev pimedus mõtteile vajub,
surub kondise kämbla suule...
Öökull ei hõika,
raju vintsutab puid,
kisub hullunult viimased lehed.
Valu korjel on viirastusmehed,
murrab üksindus kalgilt mu luid...
Öökull ei hõika
ja täiskuu ei ilmu,
küllap tormis nad murdnud on kaela.
Elutüdimus ulatab paela,
siugjalt libistab kokku end silmus...
Hüvastijätt
Kui sinilind jääb laulma kuldses salus,
on usk teispoolsusesse olemas.
Kes üle ajaläve ei saa tulla enam,
jääb selgeks pisaraks me hingevalus.
Nii võime leppida, et maiselt enam
ta meie jaoks ei ole olemas.
Näib, et eludest jookseme tuhinal läbi
nagu avatud väravatest,
kaasa haarates salajast mälestustaaka.
Ei märkagi tunda me minekuhäbi
ega vaadata kohtumishetkede taha
üle tähekildudest säravatest,
mille jätsime hingemüürile maha...
Kuid varsti seisatume ajasillal,
kus mälestuste tund meid loendab üle.
On elu pelgalt hetk, et mõtled, millal,
mil riiva .....
