Kukuer
Sündinud ja kasvanud Mulgimaal. Luulesse kirjutan oma tähelepanekuid elust ja mõistatuslikust inimhingest.
Sergei Jesseninile
Lootust varjab jäine sina.
Piinav üksindusepäike,
valasid miks musta tina
üle rõõmu hõbeläike?
Katab õnne kuldseid kiiri
sinu tumerusuv vari.
Pole sellel riigil piiri-
kus ta lõpp, kus on ta hari?
Milleks sulgesid mu ees sa
värava, kus seista ihkan?
Muretuse sinitaeva
sulatada mind ei tihka.
Mõista, palun, minu soove!
Näha sinitaeva süütust
ihkan ammu. Elujoovel
pole mõtet puuripüütult.
Sügismuusika
Hiiliv sügisenukrus
mus tiksub kui metronoom,
ta kulunud pendel
vaikust laiali laotab.
Tuulelaul pilvekukrust
ergult lippab kui metsloom,
viimsed lehed kui ended
raagund okstesse laotab.
Külmast lõdisev tohu
tuulepesisse voolab,
vihur pillutab oksi,
luigehüüdeis on rutt.
Katab nõlvad ja lohud
harmjas tühjusestoola,
rähni asemel toksib
vihma lõputu nutt.
Ära tapa õnneämblikku!
Laps, palun ära säti end veel minekule!
Tea, et suurlinna visklevad käed
üldsegi mitte ei paastu.
Masside nürinenud meel ja väed
kisuvad elusalt südamelt laastu.
Vaid siinsamas, kodupäikese all,
päästa end välja
kuhjunud vihast
ja allasurutusvaevast.
Nii kustutad nälja,
mis paisunud ihast
koha järele, kus vastu öötaevast
sähvivad kutsuvalt eredad valgusevihud
ja ruuporid paiskavad detsibelle.
Kus kanepilõhnased noorukipihud
toetuvad vastu trelle,
süüdimatud, et mõista, milleks
just viimaste põlvkondade
Renault`de ja Hondade
mässuline maailm
muutub .....
Testament
Elus tundma sain õisi ja okkaid,
sestap tuhk heitke roosipuu alla.
Ümberringi las kastehein lokkab
ja tee olgu tuultele valla.
Minu pärast ei ole teil nutta!
Kevadvihm peseb pisarad palgeilt.
Elu kiirelt on edasi ruttav,
te püsige kindlana jalgeil!
Andestage, kui tegin teil valu,
kui ei mõistnud elu helgemat poolt!
Vahel nähvatud sõnadel alust
ei olnud, aga nüüd tunnen hoolt.
Hingesopis las sügaval settib
Rõõm puhas me kooskäidud teest!
Tean, oli meil ilusaid hetki,
ma tänan teid, kallid, selle eest!
Tänavalaps
Sügavalt riivab üks jälg
hinge, kui kusagil näed
last kriimulist, kellel on nälg
ja trotslikult rusikas käed.
Mööda keegi ei kõnniks
tast külmalt. Mitmekordistuv mõtete kaja
seab meidki veel kraaklejaks põnniks,
üle kõige kellel on vaja
oma õdusat kodumaja
ja südamesoojust...
Küll ükskord säratab päev
ka tänavalapse peale,
kui mõni meist sirutab käe
ja juhatab teeotsa heale.
Silmavaatesse selgineb siirus,
hing avaneb soojusetuksel,
ehkki möödunud olelusviirus
vahel peatub veel südameuksel,
siiski nõrgaks on jäänud ta kutse-
see põli ei peibuta .....
Petetu
Kui manitseti, vaata ette,
siis ma ei kuulanud.
Ja alla lainteharja valge vahu
mind pillasid kui ristimisevette.
Nii petsid mult mu südame
ja hingerahu...
Ma olin kerjus vaid.
Kui lootsin enamat,
sain raasukesi pidulaualt.
Mu ego hukkus selles tormis.
Vastu kaid
ta paadi riismed hulpisid veel kaua...
Unistus
Tumm vaikusehärm ümber sinise kuma,
taustavärviks mil tardund neoon.
Eleegia sinus ülim tunnetusjumal...
rohmakas võltsillusioon...
Sus haihtuval linnuteel kuukiiri hangub...
pilvisse hääbuv versioon.
Hall maailmatunnetus kriginal vangub,
taas ohvriallikal joon.
Kord välkude sähvides päriselt lähed,
sihtmärgiks kõrguste joom,
kus valguse embuses säravad tähed,
väreleb kummastuv hoom...