Kukuer
Sündinud ja kasvanud Mulgimaal. Luulesse kirjutan oma tähelepanekuid elust ja mõistatuslikust inimhingest.
Taaskohtumine
Kui me taassünnis kohtume teel,
tean, et tunnen sind ära , mu arm.
Siin siis kõnnime käsikäes veel
ja mind endiselt võlub su sarm.
Oleks taas kesksuvine juuli.
Meile meenuks, et olime kord
õnnelikud neis ajatuulis,
jätkub kajana viimne akord.
Oma hing ava mulle, mu arm!
Siis südame kingiks saad vastu.
Saatus polegi äkki nii karm
ega varjuna meile ei lasku.
Jumal, luba meil kohtuda taas,
raja siledaks tunnetustee,
et me unustusõisi ei saaks,
kui kord taassünnis kohtume veel.
Narkomaan
Mind nagu polekski siin,
olen alati keegi teine.
Kirbe kanepiving ja morfiin
tundi kakskümmend neli mu eine.
Kõrva sosistav ebajumal
viib mõistuse, pingutab närvid.
Ses neoonsete toonide kumas
pole öid ega päevi, vaid värvid.
Igavest und soovin ilmsi.
Jätke mind rahule, palun!
Valgus vastikult pimestab silmi
reaalsuse sunnitud valus.
Vaeslaps
Seisab vastu valget leina
emast ilma jäänud laps.
Kraaviperve ellerheinad
teevad ema kaunimaks...
Emas elu raskus peksles,
mõistus kiskus kiiva.
Andis alla, nõeltes eksles,
jõudis kalmuliiva...
Ruhimutäis valget leina...
Koduniidu pääsusilmad...
Vastu elu kivist seina
laps, kes ema armust ilma.
Uus ajajärk
Ilma äärtpidi tiirutab
valvsalt üüratu lohe.
Aja hambumust ähvardab
muuta täielik kaos.
Tundmatuid teidpidi tulijaid
ehmatab sajandi ohe,
nad ootavad lõpmatust
suletud silmil vaikuse paos.
Jäämägi mureneb
vetevoo pilgaris tolmuks.
Laienev silmapiir
igatseb vabadust püüda.
Tippu ei ole,
on koskede avatud uks,
ainus pargaselt pääsenu
tulutult appi võib hüüda.
Elu ehedat värvi
jätkub vaid määratud ajaks,
sest pindmiste kihtide jäävus
on kahtluse all.
Kuristik annetab ohvrite hõikeid
sumbunud kajaks,
laviini kaob jäljetult
viimsena visatud pall.. .....
Ebaõnn
Osavalt sätitud passima
kuningarüü Sulle ülle.
Sabaga saadikuid rassimas
salaja ümber on küll veel.
Prooviseanssidel paraku
aupaiste pimestav valgus
paljastab vale nii varakult-
et väärastub oodatud algus.
Puruneb pjedestaal jalge all,
tuhmunud usk valib suunda.
Lõuendil puhtal ja valgemal
varjundit enam ei muunda.
Karma seadus
Ümber minu humalana keerdud,
uimastun ja astun üle piiri.
Olgu ma siis igavesti neetud,
tingimusteta võin teenida vampiiri.
Karma seaduses sa oled minu jumal,
lömitan su ees ja anun almust.
Pühendumusel ja armul jäägitumal
minu jaoks ei ole jäävat karmust.
Kohus meie üle ammu peetud,
kuigi vaekauss kaldus siia- sinna.
Nõtkun alistunult, kui mu ümber keerdud,
klammerdud, ja mul ei lase minna.
Maailmapilt
Värve segab muutuv maailmapilt
varjunurkade ampluaas.
Halli pliiatsijoonist näeb napilt,
kinni klõpsatab pinali kaas.
Pintslitõmme, ja kõrbest saab lamm,
hüüdu lajatab ehmunud tüll.
See pastelsete toonide sulam
silmakirjalik, lääge idüll.
Mitu erimõõtmelist tahku
üles sulatab värvide vool.
Kihid ükshaaval hargnevad lahku,
pildist alles jääb OREOOL.
Üle joone
Üle punase mõttejoone
astusin kogemata.
Sattusin vihkavasse maailma.
Keeldude- käskude kõrghoone
täienes kõhklemata
ja aadete rusud riivasid silma.
Põlesin säraküünlana taevas,
tuhka langes pilvede peale.
Valusas edasijõudmise vaevas
aimdust sain enda tegemata veale.
Tuulele tõkkeid vaikus ei sunni,
paadunult külm puges riiete alla.
Risk saabus täpselt määratud tunnil,
kiviklibudes kriipis mu tallad.
Ent sellegipoolest vahetevahel
astun
üle punase mõttejoone...
Punaste laternate tänav
Ebardlik ja kaame unenägu-
osta- müüa- mõnitada naine...
Hõõgub lampe punaseid ses hägus-
olen äkki unetu ja kaine...
Silme ees veel laternate tänav-
võtta- jätta- kasutada naine...
Müües keha hingest kustub sära,
jääb vaid määritu ja põlastatu maine.
Juues kinni makstud kallist viina-
petetud ja alandatud naine
sisimas ei tunne enam piina,
et tast saanud armu aseaine...