Kukuer
Sündinud ja kasvanud Mulgimaal. Luulesse kirjutan oma tähelepanekuid elust ja mõistatuslikust inimhingest.
Tähelend
Kas palud armu Igavikuleedilt,
kui tunned olevat end libekeelne Juudas?
Uus kutsung saabub kustunud planeedilt,
et tähelend su veendumusi muudaks.
Jäid lapsekingad linnuteele maha,
nüüd naudid seitsmepenikoorma privileegi.
Nii ulatud ka valguskiirte taha.
Su lennuvõimetust ei märka keegi.
Sügisene süda
Mu süda ärkab sügisel
kui kaskedelt pudeneb kuld
ja kaugeneb kurgede hõik.
Kui pihlapuult säratab tuld
ja tühjuse, kurbuse kõik
saab endale niiskunud muld.
Mu süda ärkab sügisel
kui tuul rebib viimased lehed
ja raagudes peksleb ta rihm.
Kui öödes on tontmustad mehed
ja udude pärlendav vihm
mu palgeid niisutav ehe.
Mu süda ärkab sügisel
kui luigelaul kirevas rüüs
ja vahtra purpurne sära
mu hingele laotub kui plüüs.
Soov tormiga lennata ära
on kogu mu tõde ja süü...
Depressioonitu
Hing sai lahti valu vallast,
pääses põua põlengust.
Eemale jäi tormi tallast,
põlgas ära kõledust.
Meelemõruduse haikust
vandesõnad kustusid.
Saabuda võis tuulevaikus,
virvatuled mustusid.
Lahti murdsin mure koodi,
põues põtkis tunne ülev.
Helletades laulis oodi,
rõõmuhõiskeks paiskus üles.
Kaisutas ja kandis lootust
vabaduse vetruv süli,
vastu kannatlikku ootust
täitus targu õnne külim`.
Haavatud lind
Vastu öö haku pehmet satiini
eksles haavatud tiivaga lind.
Tuikas loojangutaevas rubiini,
neisse kiirtesse peibutas sind.
Vastu loojuva päikese puna,
härmaniitidest lõuendi all,
rapsles püünises jõuetuna-
südant kahutas varane hall...
Vastu ergavat loojangupuna
nõrkes haavatud tiivaga lind...
Elu ohverdust nõudis... ja luna-
igal elatud aastal on hind...
Sügis hinges
Ma olen kaotsi läinud,
suur soov on leida end.
Hing laokil, maha käinud
mu hajuv mõttelend.
Uitaimdus elurihmast
poob naeru vääraks suul.
Tuul eksleb tundevihmas
ja kiigub hingepuul.
End sügisporri tallan,
mus tuhmub häirekell.
Saan lähenevad hallad
jäätantsuks südamel.