Lilia63
Järgi
Mulle meeldib luule ja kirjutan ise luuletusi,olen loominguline ja tavaline inimene.
Minu luuletused on autorikaitsega Lilia Järv
lilia.jarv63ätgmail.com
Kui Sulle minu luuletused meeldivad,siis võid mulle kirjutada:)
Päikest:)
Sügise teine nägu
Nüüd on sügisel teine nägu
valjemini kukub kägu
karud karukoopasse
ei taha minna unele
Orav uhkelt kuusel istub
saba kohev_võidukas
ei ta karda sügise nägu
peab end käbikuningaks
Tuultelgi on teised suunad
ei puhu enam soojasti
ilmaelu pole armas
nagu ennevanasti
Mõtted, mõtted
Kevadlindu, suvilindu,
sügislindu, talilindu....
Kes neist liialt laulab?
Minu süda on nõnda kurb
ja hing mul liialt nutab.
Lennata mul pole jaksu
kallist kodust eemale.
Kuulan kaminas puudepraksu....
Koduõues siblivad kanad.
Äkki kuulen võõrast sammu,
lahti on jäänud koduvärav.
Elu pikk mul elatud
ei hirm teda võta...
Leek tõuseb kaminast taevani,
sinna kord hingki
järele jõuab...
Õpetajale
Õpetaja oled ja õpetajaks jääd,
sest oled tark ja hell
iga
päev.
Kuigi kool mul ammu läbi Sa ikka meeles veel,
kasutan Su õpetusi,
tööl ja eluteel.
Kiitmast Sind ma iial ei väsi,
meeles mul Su terekäsi,
mille ulatasid mul,
kui kõlas esimene koolikell.
Tänud Sulle südamest,
kallis õpetaja hea ja hell!
Armastus elab ja hingab
Lilledega Sind üle külvasin
kaunil suveajal
õitemerre Sa uppusid
avatud oli armastuse värav
Päike säras ja sillerdas
paistis Su südame sisse
magusalt suu maigutas,
kui kinkisin Sul punaseid kirsse
Nüüd suvest sügise on saanud
kirjud lehed katmas maad
kauneid lilli suvest jäänud vaasi,
mis laua peal
Sul sügis kulda kingin nüüd,
et rõõm jääks südame,
et aastasse jääks kaksteist kuud,
ja õnnesära nende sisse
Sügise vallatu meel
Oh seda sügise vallatut tuult
ta ei rebigi lehti puult
ei kipugi mantlikrae vahele
ei tõukagi tormi merele
Oh seda vallatut sügise vihma
ta ei piitsutagi rõõmsat meelt
ei pillugi lompe kõnniteele
ei uputagi ilma silmaveele
Oh neid sügise vallatusi küll
ta ei olegi nii kurb ja nii külm
veidikene kulda puistab su meelel
veidikene aega istub su keelel
Tujukas
Sügis, miks oled nii porine,
vesine ja nii tuuline?
Tallad ära kõik sõiduteed,
kõnniteed ja metsateed.
Pilvist vihma kisud välja nii,
et enda ette ma ei näegi.
Miks vinge tuul rebib vihmavarju käest,
mu soengut sasib ja räsib kõigest väest?
Sügis, küsin veel su käest:
"Miks akna taga koputad
ja vihmapiiskadega krabistad,
mille üle sa niiväga pabistad?"
Ehk on hoopis minu meeleolu morn
ja mu hinges möllab torm.
Miks muidu tormad minu poole sa,
ju oleme tujukad mõlemad.
Anastaja
Õudne see, kui keegi võõras,
tahab rebida kodumaa-armastust su südamest,
rebida katki kõik,
mis püha on su sees.
Tahab toppida vaenu ja viha sinusse
tahab teha kõike, mis muudab sinu meelt
ja alandlikuks teeb.
Ei lase olla sina ise
ei lase vabalt elada.
Kõik au ja tunded kraabib enesele,
ta oma vihas ei saa hingata.
See võõras on anastaja,
südametu mees,
kel pole häbiraasu
ja omadelegi haiget ta teeb.
Sügislehekesed
Kahju, et sügis
kõik lehekesed puudelt korjab
paljaks jätab ja ilu võtab.
Lehtedeta puud nii
valus silmale on näha...
Tuleks talv vaid lumega
lööksid puude oksad särama.
Mõnel puul on lehti palju-
tugevad on tammepuud.
Sügistuuled oma rammu
katsuvad sihvakal kasepuul.
Mina iga puu alt korjan
sügislehti ilusaid.
Kõik nad suureks vihuks köidan
ja hoian oma südame all.
