Limbab
Lootused pole lootusetud
Me iga päev paremat loodame,
Me õndsamaid tunde ootame.
See lootus meid pidevalt petab,
See ootus meid abita jätab.
Kas keegi päriselt mõelnud, miks on nii?
Ehk tahame liialt kiirelt põgeneda siit..
Ehk on me lootused, need liialt suured,
Nii suured, et isegi ära ei jaksa viia tuuled
Mida teha, mina tean,
Rahulikult olema pead,
Viska mured, unusta lootused,
Sea endale lihtsamad ootused.
Kui oskame õigesti käituda,
Võivad lõpuks soovidki täituda,
Ära anna alla, tegutse edasi,
Eluring käibki ju sedasi.
Pettumine
Ma jooksen paljajalu, põgenen
Põgenen kõige selle eest mis mu teel.
Mul ei ole suunda, ma ei tea kuhu lähen,
Kaua veel pean tundma seda tuima piina?
Olen eksinud, eksinud rohkem kui iial varem
Kuhu põrgusse ma edasi minema peaks?
Otsides rahu täis kohta,
Ekslen endiselt pettumuste linnas.
Ikka veel otsin ma rahu,
Ikka veel pettun ja mõranen.
Jäänud vaid mõtted nii heast olnust,
Palun öelge, mis maailm see selline on?