Luuletused
Igavene kevad
Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kle .....
Kevad
Üki-kaki kommi-nommi,
kevad hüppas üle pommi.
Kevadel kõik tsiklid välja,
poistega me joome kalja.
Kevadel saab palju sõita,
lotoga võib palju võita.
Kevadel kõik päevad kuumad,
puruks nühitakse luuad.
Tripid võivad alata,
kütet juurde kallata.
Uued teed kõik vallutame,
vanad teed taas allutame.
Uued vahad velgedele,
kergem raskus telgedele.
Suured trahvid saadakse,
hullud plaanid luuakse.
Lollik mõtted tulevad,
vanad autod põlevad.
Kevad mõtted segi ajab
kofeiini rohkem vajad.
Rohkem kiirust, rohkem teid,
kevad taas tervitabki teid.
Kevad
Karu talveunest ärkab,
mullast lillekene tärkab.
Kuldnokk rõõmsalt vilistab,
põrnikas nüüd põristab.
Päevad läinud pikemaks,
meelgi muutund rõõmsamaks.
Kaskedel on hiirekõrvad,
pajuokstel pehmed urvad.
Rõõmsalt ojakene voolab,
taevas päike paistab soojalt.
Kõikjal linnulaul ja vulin.
Nõnda kevad meile tuli!
Ma tean, et tuleb kevad
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
Kevad
Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin
ja purju paneb mind, kes kaua paastusin,
ning minu lapse sasipääkest väikest.
Kõik tuba soojem, ilusam sest läikest:
kuis lõhnavad hüatsindid lillad siin
ja hallid pajukassid, mis ma korjasin -
Ei ammu, ammu polnd nii palju päikest!
Ja õitest kollastest ning punastest
ja liblikatest valgeist, kirjudest
laps särasilmil hakkab unistama -
Ja rohus kepslemisest palja jalu
ning soojast meres keset väikseid kalu,
sest kõigest – mina ka, jah, mina ka niisama.
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks mi .....
Sirelite aegu
All sirelpõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.
Ja silmad niiskuvad: ei julge harju
nad iluga, liig raske minu vael -
ah, piki maja violetne pael,
seal pungi puhkemas kui suuri marju.
Ja tõstan säravamat safiirkrooni,
et see end juuste kullakuhja plehiks,
ma õite rasket küllust üle pää.
Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
on nagu mind mu õtsev veri ehiks,
ah, elada on imeliselt hää!
Kuis kiirustame…
Kuis kiirustame.
Lumi juba läinud,
öödläbi pahvab linde üle maja.
Aprilli lõpp, see purdeületaja
ei väärata ja juba ongi läinud
ta lokkavasse maisse.
Liblehaaval
mu sisse kasvab kõrge juunirohi
ja õitseb.
Nõnda päevatera haaval
teen tasa nägemata kevadeid.
Suveõhtu maal
Pilvist kulda puudele piisutab
hõbeudu heinamaad niisutab
rammus punapäine ristikhein
lõhnab raskelt siin, kus ma vaikselt käin
Kibuvitsalt on varsiend roosat lund
Kui väsind lapsed- lilled ihkavad und
Til-tal, til-tal, kari koju lääb
siis vaikseks kõik, ikka vaiksemaks jääb.