Mushrooms
https://www.facebook.com/sand3rolen - see on minu facebook
https://www.facebook.com/neuroticdream/ - see on minu luuletuste leht
kui sulle mu luuletused meeldivad või huvitavad tunduvad siis void anda teada!
aitäh ja ilusat päeva sulle :)!
kaardid
olen mänginud lõpmatuseni
saatuse poolt jagatud kaartidega
õnnemängusid lootes võita
pokkeri moodi vahest bluffides
blackjacki stiilis kartes
lisa küsides lõhki minna.
unistuste ja kujutlevate
linnade sildasid põletades
võidušansid on olematud
ometi sihid silmadega jackpoti
võttes diileri jagatust
käest alati viimast.
oodates muusikat mis teataks
et oled elu lõpuni kindlustatud
parimate võimaluste ning heade
valikuvariantidega aidates
täita enda poolt valitud
missiooni läbi kõigi hetkede.
elul on alati rutt
telefon heliseb tasa
sellele ma vastan
arusaamatud sõnad
katkendlik vaikus...
lõppeb ruttu jutt
vaade aknast välja
endasse on neelanud
kogu maailma uduloor.
maa on katnud vihmapiiskade
rasket kurbust täis nutt
sinu lahkumist ja igavest
puudumist südamega silmame.
miks ometi me elul alati nii rutt...
taas kohtumine
ütle kus uuesti kohtume
kui teed on kaheks läind
puuduvad viidad kuhu need viivad
puuduvad nooled mis näitaks
kuhu edasi sa läksid.
ütle kus uuesti kohtume
luban oodata seal sind
mälestuste raamid süles
juhuks kui ei tunne
järgmises elus mind.
loodan et selle maailma
uues dimensioonis pole
aeg vaid surma hind -
ning meid kunagi enam
ei lahutaks igatsuse igavik.
hingemeri
tol tormisel ööl kui
ekslesin paadiga ma
sihitult sel suurel
enese otsimises lõpmatuses
lained löövas hingemeres.
ei seletand kus on kallas
millal möllav mäss tuli
kus algab... kus lõppeb
silmapiir tunnen nagu
oleks mind neelanud tundmatuse
olemine ja selles peituv allilm.
järsult kumas öösse majakas vee
peegelpinnalt ülevalt - alla
sinu käed tirisid mind helkivate
tulede säravate tähtede poole
sinu kaelas päästerõngas millega triivime
sügavas udus leidmaks uueks olemise
armastuse loodud maad meile kahele.
me uinume... me ärkame...
kostub .....
olen armastanud sõnadeta
olen armastanud sõnadeta
sind nagu oleksin tundnud
oma elatud ja elamata
päevad ma juba sind.
sinu pehmes iseloomus
siirastes silmades
ingli naeratuses
südames suures
positiivsus
päikesesoojus
emotsioonide
perfektselt
üdini hea
naine kõige
selle all
mu jaoks
on peidus.
olen armastanud sõnadeta
sind sest olen tundnud
kõiki neid ilusaid hetki
kõiki neid omadusi ma
armastades sõnadeta sind.
ütle kui palju kordi
ütle kui palju kordi oled
ületanud purunenud sildu
tundes kandade all tuliseid
põlevaid tükke - valu mille
ohverdand mälestuste heaks
et neid taas elustada
et neid uuesti läbi kogeda.
iga arm su noorel kehal
räägib omapoolsed lood
kuidas neisse vajutanud
inimesed jäljed sügavad
lõiganud sisse nimed
kuigi kõik mis seostub
on hääbumas öö silmadesse.
ütle kui palju kordi oled
valmis veel ületama sildu
mõistmaks et mineviku ilus valu
mõistmaks et mineviku valu ilus
pole homse tuleviku valusalt ilus
ilusalt valus unustusse vajunud
illusioonide tehisliku .....
kus on kõige selle lõpp
tänasest on saanud eilse vari
mis toona oli ebaloomulik - kõigest nali
on nüüd praeguseks uudne ja parim
oleksime justkui justkui maailma äärel -
hukka jooksnud põhimõtetega karil
vajaksime halva välja lõikamiseks kääre.
normaalsus on peidus kurvalt kivi all
moes on värvikas roosa mitte üksluine hall
internet summutab tavainimese südame hääle
panustades oma uskumused küberneetika väele.
ütle kus on selle kõige lõpp
kus on uue ajastu algus
peale surutud põhimõtted pole võtt
veel minult usku leidmaks valgust mis
säraks lootusena kuniks saabub uu .....
kahe luige laul
vihmapiisad liuglevad klaasilt alla
lebada siin üksteise lähedal
sügis vaikselt päästab end valla
kuid meile see midagi ei tähenda
see südamete soojust ei vähenda.
lehed langevad... muudavad värvi
nagu tujud mis loodusega uinumas
alleel veel näha suve puudutuste jälgi
õhku jäänud armastus vaid hõnguma.
ja kui me hinged vajuvad unne
et uuesti ärgata tuleval taas
siis toidab neid imelisuse tunne
tärgata võiks roose täis vaas
mis meie südameid kaunistanud
kui kahe luige laulu igatsust tunneb.
eksisteerib rahu ja kaos
eksisteerib siin rahu ja kaos
neil seintel nimed on kriipind
küünla valgel loed kes viibind
otsinud väljapääsu igast praost
valgust - millel määratud elu hind.
saatuse kaalud ei kehtesta end
hoopiski on balansist väljas
ootab ees tasakaaluta lend
lummavalt tühjad kosmilised väljad.
mäletad sa nüüd veelgi neid radu
kord unistasid reisida nende taha
soovisid alati peale tähtede sadu
astudes laeva jättes elatud maha.
eksisteerib siin rahu ja kaos
oma initsiaalid siia kriipind
küünla valgel loed olen viibind
minu elu on nende hingeliste koobaste hind
la .....
inimesed mu ümber
imetle ning hinda inimesi
kelle probleemide pagas
luukered peidetud kapis
ent nad piisavalt tugevad
tõusta hommikuti ülesse
joonistada naeratus näole -
astuda uksest välja ning
väljudes turvatsoonist
ammutavad enda hirmudest
energiat millega võidelda
edasi minna - elus püsida
ebakindlus võib süüa seest
ees ootava ilusa vaikides vaid -
ometi silmades põlev tuli
ei reeda ainsatki tunnet.
ebakindluse
hirmude
kurbuse
õnnelikuse -
nad pole seiklejad
nad pole õnneotsijad
hoopiski ellujääjad
kellele paadis ruumi
päästmisel ei jätkund.
imetl .....