Olive
Väike lind
Väike lind ta käes
tema saatust kontrollib.
Väike lind laulab
noka pehmelt kinni paneb.
Väike lind õpib
lubada seda ei saa.
Väike lind tahab minna
tiivad katki läksid.
Väike lind pole kodus
kildudes ta lamab.
Väike lind teab
väljapääsu pole.
Väike lind lennata proovib
enam teda pole.
Freefall
She's the strongest of them all,
never lets her disguise fall.
Never even trying to be covert,
when they're begging her to be overt.
She's afraid of letting people in,
but she let in the boy from the inn.
He broke the ice
and said freefall is the choice.
They're weeping,
she's sleeping.
Nähtamatu mina
Tahan särada eredalt,
kui kuu ja tähed.
Mu naeratus võiks olla,
kui Mona Lisal.
Tahan, et näeksite mind,
päriselt näeksite.
Teile ei näita oma õiget palet,
teile joonistan õiged valed.
Kas läksin liiga kaugele,
kas olen teile ainult hingekosutav rõõmupall?
Või te ei taha näha mind,
päriselt näha mind.
Olen nähtamatu,
teiega laua taga naermas.
Taevale loodud
Olen mureta mure,
mis eksleb pilvedes.
Otsib oma kohta
ning üles seda ei leia.
Olen kartmatu
kuid kardan lahkuda.
Kardan su silmi,
kui näed, et tahan minna.
Proovin leppida endaga
kuid tean, et sina seda ei tee.
Tean, et tahad tagasi mind tuua,
aga palun kuula mind tasa.
Olen kui taevale loodud,
vii mind tähtedeni.
Mina ja mina ise
Olen unistaja,
vahel liiga kaugele lähen.
Mõtlen ja loon välja unistusi,
et sind välja saada.
Siin sa oled,
ühes väikses urkas,
mu pimedas nurgas.
Miks sa mu pead kummitad?
Miks sa siit ära ei lähe?
Lasin sinust lahti,
miks sa siin urkas oled?
See on minu koht,
minu keha!
Sa olid,
nüüd olen mina.
Sulle võimu ei anna enda üle uuesti,
ma unistan,
ma loon,
ma mõtlen.
Sinust koletise teen,
siis sa kaod.
Soojus
Ma asetan jalad ahjule
tunnetan seda hõõguvat kuumust.
Tunnetan, kuidas see voolab minusse,
käib läbi mu keha
ning jõuab südamesse.
Proovin seda hoida seal
nagu ema hoiab vastsündinud last.
See soojus meenutab mulle su käsi
minu kätega põimitud.
Sellel võrkkiigel, kus tundsin rahu
sinuga olles.
See kõik on minevikus,
mina kõnnin tulevikku
oma külma tuksuva südamega.
Muinasjutt hukule määratud
Ma olin sinu jaoks küünal,
millega sa mängida said.
Selle kuumus ei tõrjunud sind,
see hoopis rohkelt meelitas.
Olin kui peata kana,
kes sinu järgi jooksis.
Sind kätte ei saanud
ja selle eest maksin hinda.
Sind süüdistada proovin,
kuid selles pasas olime koos.
Mina ja sina lõpuni,
mäletad?
Üks tahtis tervet maailma
kuid kunagi ei öelnud välja.
Teine oli oma deemonitega
kuid hoidis nad endas.
Me olime hukule määratud
nagu Romeo ja Julia.
Sinust lahti lasen
nagu Rose Jackist.
Vihmapiisad
Vihmapiisad autoaknal,
nad kihutavad võidu.
Üksteisest proovivad ette jõuda,
elavad nad teadmatuses.
Ei tea nad rõõme,
ei tea nad kurbust.
Ükski neist ei tea,
kuidas neile elu loon.
Annan neile tunded,
mis jäävad minuga.
Kes käis sõjas
ning elab üle jubedusi.
Tütar, kes naasis välismaalt
ja leiab ema, kellel on dementsus.
Nooruk, kes kiindus raamatusse
ning mis lõppes.
Nende lood peidan endasse,
loodan kivi südamel,
et võtan nende valu endale.
Jätkub
Sind kohtasin,
kui maailm oli parem paik.
Olime alles lapsed,
suureks kasvamist oodates.
Mu pilgu sa püüdsid
ning panid mõtlema tulevikule.
Selle maha salgasin,
polnud ma ju keegi.
Oleme suureks kasvanud
ja rohkem õppinud.
Pole me enam riiukuked
üksteise kaela kallal.
Alla surusin oma tunded,
kõik need aastad tagasi.
Sinu helge naeratus
tagasi tõi nad.
Kuid hetkel see lugu
peab sinnamaale jääma.
Pole see läbi,
jätkub veel.