Olive
Muutused
Unustan ma kõik,
isegi millest koosnes see lõik.
Kuidas särasid su silmad
ning muutusid tormilised ilmad.
Su naeratus muutus helgeks
ja su meeled õppisin selgeks.
Nüüd tean, mida oodata
ning oma tundeid proovin moondada.
Sind unustada proovin
ja head sulle soovin.
Meie
Sa ei proovi mind muuta,
olen ainult mina sinu silmis.
Külgi on mul palju,
mida sa pole avastanud.
Tahan karjuda, hõigata
kuid oskan ainult sosistada.
Nii ma siis sosistan.
Avasta mu pead, keha, mõtteid,
avan sulle oma hinge, julge.
Näitan sulle oma hingekohti,
mida pole keegi näinud.
Oma kõige tumedamat nurka,
mis on tundeta.
Oma elu helgemaid hetki,
jagada hämaramaid mälestusi,
nendes, pean mainima pesitsed ka sina,
julge.
Soovin vaid üht soovi,
avasta mind!
Sulle loovutan oma keha ja hinge,
et saaksid mind taasavastada.
Järjekordne luuletus sinust
Seisan su ees,
süda klopib sees.
Olen ütlemas laused,
mida kahetsen lõpuni.
Väljamõelduid valesid sulle räägin,
neid üle kordan, et usuksid.
Mind tead läbi ja lõhki
nagu kõikvõimalik kõiketeadja.
Oleksid mind nagu lahti lõiganud
ja mu sisemust lugenud.
Mu ebakindlusi pähe õppisid
ja neid likvideerida proovisid.
Mind uskuma jäid
ja jätsid mu sinna.
Vihma hakkas sadama
ja pisarad langesid.
Uskuma jäin,
et mind teadsid.
Soojus
Ma asetan jalad ahjule
tunnetan seda hõõguvat kuumust.
Tunnetan, kuidas see voolab minusse,
käib läbi mu keha
ning jõuab südamesse.
Proovin seda hoida seal
nagu ema hoiab vastsündinud last.
See soojus meenutab mulle su käsi
minu kätega põimitud.
Sellel võrkkiigel, kus tundsin rahu
sinuga olles.
See kõik on minevikus,
mina kõnnin tulevikku
oma külma tuksuva südamega.
Nähtamatu mina
Tahan särada eredalt,
kui kuu ja tähed.
Mu naeratus võiks olla,
kui Mona Lisal.
Tahan, et näeksite mind,
päriselt näeksite.
Teile ei näita oma õiget palet,
teile joonistan õiged valed.
Kas läksin liiga kaugele,
kas olen teile ainult hingekosutav rõõmupall?
Või te ei taha näha mind,
päriselt näha mind.
Olen nähtamatu,
teiega laua taga naermas.
Igatsused
Igatsen su voodit,
millel käest kinni lamasime.
Samal ajal selles pimedas toas,
kus sa oma saladusi puistasid.
Vabandan,
oma saladusi ma sulle ei puistanud.
Kas nüüd on liiga hilja,
kas ma olen oma aja maha maganud?
Oh, mis teeksid sa,
kui oleksin samaga vastanud.
Sinu käest tugevamini kinni võtnud
ning mitte kunagi lahti lasknud.
Vihmapiisad
Vihmapiisad autoaknal,
nad kihutavad võidu.
Üksteisest proovivad ette jõuda,
elavad nad teadmatuses.
Ei tea nad rõõme,
ei tea nad kurbust.
Ükski neist ei tea,
kuidas neile elu loon.
Annan neile tunded,
mis jäävad minuga.
Kes käis sõjas
ning elab üle jubedusi.
Tütar, kes naasis välismaalt
ja leiab ema, kellel on dementsus.
Nooruk, kes kiindus raamatusse
ning mis lõppes.
Nende lood peidan endasse,
loodan kivi südamel,
et võtan nende valu endale.
Muinasjutt hukule määratud
Ma olin sinu jaoks küünal,
millega sa mängida said.
Selle kuumus ei tõrjunud sind,
see hoopis rohkelt meelitas.
Olin kui peata kana,
kes sinu järgi jooksis.
Sind kätte ei saanud
ja selle eest maksin hinda.
Sind süüdistada proovin,
kuid selles pasas olime koos.
Mina ja sina lõpuni,
mäletad?
Üks tahtis tervet maailma
kuid kunagi ei öelnud välja.
Teine oli oma deemonitega
kuid hoidis nad endas.
Me olime hukule määratud
nagu Romeo ja Julia.
Sinust lahti lasen
nagu Rose Jackist.
Mina ja mina ise
Olen unistaja,
vahel liiga kaugele lähen.
Mõtlen ja loon välja unistusi,
et sind välja saada.
Siin sa oled,
ühes väikses urkas,
mu pimedas nurgas.
Miks sa mu pead kummitad?
Miks sa siit ära ei lähe?
Lasin sinust lahti,
miks sa siin urkas oled?
See on minu koht,
minu keha!
Sa olid,
nüüd olen mina.
Sulle võimu ei anna enda üle uuesti,
ma unistan,
ma loon,
ma mõtlen.
Sinust koletise teen,
siis sa kaod.