Preililoodusest
Preili ja naudin loodust!
Säran üksinduses
Olen täht kosmoses.
Hõljun, kuid üksinduses.
Säran, kuid keegi ei saa lähedale.
Helgin ja pakun teistele valgust ja soojust,
kuid mul endal on külm.
Mida heledamalt säran,
seda kiiremini kustun.
Ja nüüd ma kiirgan eredalt,
kartes oma hääbumist,
sest see on mu saatus.
Üksi taevapimeduses,
olles teistele teejuhiks,
pakkudes teistele sooja.
Ei saa keegi lähedale
ja ma olen üksi- hirmus.
Ja sooviksin vaid teada-
kaua on mul veel särada,
kui jätkan sama eredalt?
Mu peas on terve maailm
Mu peas on terve maailm, mida keegi ei näe.
Ma oskan varjata seda, mis mul mõtteis.
Välja olen mõelnud terve maailma, mis eksisteerib vaid mu peas.
Keegi ei näe, keegi ei tea.
See maailm pole püsiv, ta muutub ja kasvab koos minuga, ta on minu hästi hoitud saladus. Ta paistab väike, kuid minu jaoks on ta kõik.
Mu peas on paik, kus saan endiselt tunda lapselikke rõõme.
Või kasvada vanaks, olles ise veel noor.
Ses maailmas on unistused reaalsus ja reaalsus unustatud.
Päris elu käib siiski minuga kaasas,
tusase tujuga on sealgi torm.
See on aga okei,
Sest lill .....
Kaua jaksan veel armastada?
Mul on palju armastust, palju hoolt-
mida tahan jagada,
Kuna minu päevad on tumedad,
siis tahan olla päike teiste päevas.
Kuna keegi minu eest ei hoolitse,
siis tahan teiste eest hoolitseda.
Kuna keegi mind ei armasta,
siis tahan teistele pakkuda armastust.
Mul on tohutult hoolt ja armastust,
mida jagada.
Aga kaua ma jaksan armastada,
kui keegi mind vastu ei armasta?
Kui siiski pean ise enda eest hoolitsema,
ise üritada endale särada.
Kuid isegi kui armastan end ja hoolitsen ise, pole enda armastus siiski sama.
Kaua ma jaksan jagada armastust,
kui ke .....
Tänavad
Kõndides tänaval, vaadates üles
Jälgies inimesi, läheb mõte uitama.
Kes nad on ja milline on nende lugu?
Elu on ime, ja kokkusattumus,
Et mõnest inimesest möödudes
Satub sinu pilk ja mõte temale.
See peatub seal vaid mõne sekundi
Ning peagi unustad ta
Ja temast saab vaid inimene kellest möödusid tänaval.
Kuid ka tal on oma lugu,
Oma siht, oma elutee.
Kuhu suunas astub ta küll tänaval?
Millise ukse ta avab? Kes teda ootab?
Võid ju küll mõtiskelda kuhu tõttab võõras,
Kuid siiski jääb see teadmata
Ja varsti ta unustad,
Sest sinul on Sinu tee,
Temal on .....
Muutused
Kohutavalt hirmus, kui kiiresti kõik muutuda võib.
Eilsed probleemid tunduvad täna tühised, lausa mõtetud.
Tagasi vaadates enam ei mõista, mis tol hetkel mõtlesid, sest kõik on nüüd uus,
Ise oled targem.
Tõdeda tuleb, et need kõige trastilisemad muutused tulevadki ootamatult ja üle öö.
Kuid nii nagu see võib olla hea asi.
Võib üle öö tõusta torm, mis laeva uputada soovib.
Nüüd on hinges vaid hirm, kui suureks torm kasvab ja soov, et see vaid vaibuks.
Hirmu aga vaigistada pole enam võimalik.
Ta kasvab ja kasvab, kuni matab enadasse kõik.
Nii sünnib hir .....
Printsess rüütlirüüs
Vapper rüütel, seisab mõõk käes,
Valmis lahinguks, valmis võitlema,
Kõigi eest keda armastab, kellest hoolib.
Rüütel seisab vapralt, kindlalt.
Kuid kui lähened talle -
Näed, et mõõk ta käes väriseb.
Rüütel on vapper ja valmis päästma,
Seda kes talle armas,
Kuid rüü sees peidus printsess.
Printsess kes ootab, et keegi teda päästaks.
Keegi ei küsi, mida tunneb rüütel,
Vaid ootavad päästmist.
Aga päästmist vajab ka üksik printsess rüütlirüüs- ta on üksi ja hirmul,
Rüü varjab pisarad, mõõk vaigistab valu.
Sõda minus eneses
Iga nädal, päev, tund, minut-
ma pean võitlust iseendaga.
Annan endast küll parima,
Kuid ikka kaotan neid lahinguid.
Mu peas käib sõda, mida keegi teine ei näe.
Justkui sõda iseendaga, aga vaenlasteks on hoopis- hirm.
Hirm ebaõnnestuda, olla hukka mõistetud, läbipõleda.
Liiga tihti selles nähtamatus võitluses, võidab hirm.
Hirm, et ma ei saa hakkama, muudab mu keha võimetuks, halvatuks.
Hirm ei luba mul proovida.
Ja pärast kaotatud lahingut tuleb-
Süütunne ja kahetsus.
Et ma ei proovinud, et ei kasutanud aega targasti.
Ma olen selles sõjas juba haavata .....