R.Irot
rtori@hot.ee
Naljaga vanale.
Korduvalt mõelnud mida sulle loen,
Ära pelga, nahast välja ma ei poe.
Esitlen sul oma ridu,
Ehk jääd meiega ja paned ka pidu?
Aasta oodanud sind olen ma taas,
Kiirelt kaod nagu saanil peal oleks gaas.
Oled nüüd mees ja kasuta natuke pidurit,
Las põdrad sul veidi kärsatavad sidurit.
Istu maha ja võta üks pits,
Palun mulle mu kink, ära ole kits.
Naine või lill.
Sa kutsud naist lillekeseks,
Kas pead teda närtsivaks õiekeseks.
Kas oled piisavalt järjepidev, et teda kasta,
Kas suudad teda hoida ja käest mitte lasta.
Kas sa oled talle piisav väetis,
Hoolitsed ta eest ega lase jääda tal väetiks,
Või otsima peaks ta viljakama pinna,
Keegi teine ehk on hoolivam tahab ta sinna.
Kui julget talle öelda lill,
Ei piisa kui vaid sul püksis on till.
Naine vajab hellust ja hoolt,
Kas siis kui ta on hõivatud juba sinu poolt.
Muidu keegi teine talle hoolt pakub,
Sinu juurest ta koos juurtega minema katkub.
Kui sa temaga hästi .....
Tähesära sinus.
Võiks sulle hunniku tähti tuua,
sulle hea meeleolu luua.
Tähe sära su kõrval tuhmuks,
mind haaraks sinu kaunis lummus
Tähti sulle ma ei tooks,
hoopis su vastu hea olles sulle hea tuju looks.
Sind õrnalt suudleks ja kaisutaks,
Lootes ,et see su rõõmu paisutaks.
Su kaunist keha hellalt hoiaks,
ausate sõnadega su hinge toidaks.
Su kaisu uinuda ma võiks,
see oleks parem kui mu kõik.
Peegelpilt.
Naine pildistamas ennast peeglist,
kinni pidamas pole ta ühestki reeglist.
Kohtumine iseendaga peeglis,
kus ei kehti ühetki reeglid.
Iseendaga tõtt vaatamas,
iseendale mõtteid paotamas.
Teised vaid ilusat pildi näevad,
sinu mõtetest nad ilma jäävad.
Neid teavad vaid sina ja su peegelpilt,
see on vabadus kus puudub ainsamgi silt.
Lumest.
Sulle rõõmuga räägiks ma unest,
Aga väljas sajab, seega kirjutan lumest.
Terve öö teda kõikjal sadanud on,
Kui nii jätkub siis varsti seda terve tonn.
Valged helbed alla langevad,
Kojamees hommikul lükkab hange nad.
Ma kattund valge kihiga,
Linnas, maal ja metsa sihil ka.
Mõnus oleks suga jalutada värskes sajus,
Õrn lumi su jala all alla vajus.
Kaunid helbed saatmas me käiku,
Lume helbed aina säravad otse näkku.
Oh see oleks ilus kuskile metsavahe teel,
Mina sina ja vaid vaikus veel.
Käest kinni ja kõrvuti astuks,
Ilusale õhtule otse vastu.
Valvav lumememm.
Lumememme jätsin ma valvama sinna,
ise sõitsin ära ma juba linna.
Valvab ,et saaksid täit naudingut unest,
jah ma tean ,et on tehtud ta vaid lumest.
Killukese endast ta sisse jätsin,
tema sisse osa oma naeratusest peitsin.
Ta seisab ja valvab mu kaunist naist,
Ilusat ,armsat ja eestimaist.
Ta ärkas.
Oi kes ärkas ,
nagu värske lilleke ta tärkas.
Taas uus hommik käes,
edasi magada tahaks ta kõigest väest.
Aga ärgata tal tuleb,
juba siis kui äratus kella kuuleb.
Ilus naine end riide seab,
vaikselt naeratuse näole veab.
Tõuse ja sära võiks sulle kõrva sosistada,
suure kalliga sind kostitada.
Ei kuulanud, nüüd tunnen.
Sorry ,et ei kuulanud alguses sind,
nüüd olen ise süüdi ,et puruks mu hing.
Sa ju kohe ütlesid ,et pole valmis selleks,
ei tahtnud ma aru saada ,et milleks.
Ennem kui sinusse armunud juba olin,
aina enam su ellu tulin.
Sealt lahkuda enam ei tahtnud,
tunded su vastu pole jahtund.