Raigo
Vastupandamatu kaos(jäätis)
külm ja kõva,
vastupandamatu
end anda mul ei taha
siiski hammustan
väikse tüki, murran
šhokolaadi jäämäe tipu
tõrgud, kuid su võtted
mäkerdasid käed, nüüd
limpsin need puhtaks
tasapisi sulad,kuum
tean, sul pole valikut
üha kaugemale uuristan
oma painduva kühvliga
juba olengi sees
pillad magusaid tükke
teele, et lõbusam näiks
murdub pooleks rüü
kõik kohad on sind täis
söön nõrkuseni, lakun
ela(n/d) kord vaid
Kingitus
elu rõõmuhetkede kortoteek
sa sõber lahti tee ja puista
rõõmusõnumite fonoteek
vallatu kriiskamisega
teisi rõõmsaks tee ja kasta
naudingute vinoteek
teadmisi omanda linnulennult
keeda keemistemperatuuril
kupatatud biblioteek
võta kõike tantsusammult
iga päev sind saatku
vibreeriv diskoteek
vaata ümber ja mõtesta lahti
palju pilte tee, et täita
elupiltide fototeek
uni on magus nagu mesi
täis muinasjutte
unenägude videoteek
Jänese buugi-vuugi
Jänes hüppas kõigest väest
Peenras rivis porgandite väed
Tšillis, nillis, aru kadus käest
Parem porgand, kui tühjad käed
sirts särts, buugi vuugi,
jänes pani porksi tuuri
plirts, plärts, flipp flopp
jänkul ees oli kopp,
Bussijänes varjus kõigest väest
Polnud piletit, vaid tühjad käed
tuli kontrolör ja siht kadus käest
Tuhat-nelja tegid jalad, käed
sirts särts, buugi vuugi,
jänes tegi puhta vuugi
plirts, plärts, flipp flopp
jänkul ees oli kopp,
Elektrijänes siblib kõigest väest
särgil särab kuldne number üks
võimalusi, võite ei ta las .....
laul linnust
ma laulan teile linnust
veel arglik on ta samm
nii siiras tiiva viibe
küll kaunis on su lend
puult puule aina rändad
nokk uhkelt viltu peas
nüüd hüüan sulle teele
laul veel saatku sind
ma laulan teile linnust
kes elab minu sees
ta pesa soe ja õige
õnn päästab lendu end
kui oled väga kaugel
sind ikka meeles pean
viin tervitused teele
küll kaunis on su lend
Põlvest-põlve
Sõnadeta mõistmiseni tunne
Igas tähenduses võimu
See mis juhib ainust tõde
Ümber sinu põimub
Ära ennast ometigi pelga
Hirmud kimpu seo
Usaldusse kindlalt peida
Head ja halvad teod
Kannad uhket varandust
Mida sulle antud
Tea, et neid on aegumatult
põlvest- põlve kantud
Sündmus
vahutav lehemere küllus
jahedalt tumeroheline oleng
kõik januneb ja möllab
tormised lained on tuules
pekslevad linnud ja see
kõrvu lukustav mürin
pihlakas jääb vait
eemalt kannapöördest
lehvib kask oma vihmatantsu
välgust lendavad kolm lindu
puhkev roos, puhvis põõsad
teravad torkeid plekikirin
värske mattev õhk ja juba
ta nutab oma nuttu
kõik sai vabaks
see valu mis lööb hetkeks
läbi lihast luust
hullud üha rohkem
pigistad viimsegi mis su sees
vaikselt kerib nututantsu
ärkab valu mis su sees
nagu süst närvi ja juba
tantsingi selles vih .....
Pimedas oli midagi muud
suve soe süda
põksub sel kuldsel ööl
uinuvaid meeli
kõditab hõbedane tuul
Kuu peidab end
hallide pilvede taha
piiludes sala
valgete silmadega maha
imestus suul
vahime üksteist
kõrval kivistunud puud
tondid sahisevad
linnud magavad und
pimedas oli midagi muud