Sachtel
Järgi
https://sachtel.blogspot.com/
Sügis
Külm märg pimedus on päevanorm.
Vihm, tuul, libedus ja sügistorm.
Kõle-kale, vale - karm.
Sügis, oled Sa mu arm.
Mul olla võib külm, kuid see üldse ei loe
sest ilu ja valu on sügise sarm.
Korstende suitsu all olla võiks soe,
kuid nii ei haara mind Sügise arm.
Mälestuste lõhn ja unistuste värv;
õnnetunde kihk ja hingepiina lärm.
Pea kõik on tuhm ning valitseb äng
aga siiski ja ikka! on Sügis mu arm!
Oktoober
Täna ärkasin ma üles ja mul puudus pea.
Kuhu see küll kadus – ei ma seda tea.
Muidu poleks hullu, pisut on ju tore:
hirmutada teisi – oh küll ma olen kole!
Ühel hetkel aga otsa lõppeb ind -
peitunud on iga kartlik inimhing.
Oma kodupaika otsima pean kaua,
ilma peata raske on leida oma hauda!
Isamaa
Isamaa. Mu kodumaa.
Su väljad kaetud õitega.
Kodumaa. Mu isamaa
ma seotud Sinu juurtega.
Minu väike isamaa -
küll Sa oled suur.
Minu kalli ema maad
ei turma ükski tuul.
Allikselged on Su veed
ja toekas mustjas muld.
Need meie rahva rännuteed
ning kallimad kui kuld.
Hoidnud oled igati
mind armas isamaa!
Kaitsemas Sind alati,
kui ainult vajad Sa!
Tütrele II
Aitäh, et tulid minu juurde.
Ootasin Sind pikalt.
Kui Sind vaatan - naeru suule,
tood Sa üha ikka.
Ja kui Sind jälle sülle haaran,
kergemaks läeb põu.
Väsimus ning mured kaovad -
Sa annad võlujõu.
Minu väike säde -
armastus ja rõõm.
On meie vahel side
ja pidev õnnelõõm.
Luban, et ma naeran,
kui Sul selleks tuju.
Luban, et ma toetan,
kui Sul kõik ei suju.
Igal ajahetkel luban,
olla ainult Sinu.
Hoolin, kaitsen, armastan.
Mu kallis eluilu!
TÜTRELE V (ONGI KÄES SU MIKSID)
Ongi käes Su miksid,
minu armas laps.
Mitte, et ma keksiks:
juba oled kaks!
Pisut hakkad vastu,
öösel nõuad pai.
Aga poed siis kaissu -
oled minu vaid.
Iseloomu näitad
ja vahel ajad jonni.
Kui ma Sind siis paitan -
palud minult kommi.
Mõned rõõmuaastad
olen olnud Sinu isa.
Ma südamesse vaatan
ja ootan rohkelt lisa!
Tütrele
Oled mu kallis, armas ja väike.
Aga nüüd väljas loojumas päike.
On väsinud pea, mu lapsuke hea.
Tuduma pead, näe unedes head!
Vaatan Su silmi, mis vajuvad kinni.
Sa enam ei jonni, neid lahti ei sunni.
Oh lapsuke hea, Sind armastan ma,
kuid tuduma pead, on raske Su pea.
Silitan pead, Su tillukseid käsi.
Luban, et Sinust ma iial ei väsi.
Oh lapsuke armas, mu kallis, mu hea.
Olen Su kõrval, Sa toeta vaid pea.
TÜTRELE III
Juba aasta meiega...
on liiga kiirelt see,
linnutiivul tuhisenud
meie ühistee.
Minu väike silmatera,
kui Sa tulid meile -
nõnda väike, olid keras
justkui alles eile.
Aga täna juba tõused
oma jalul püsti.
Uued naerud, uued rõõmud
kõik on niivõrd hästi!
Minu õnn on näha seda,
kuidas Sina kasvad.
Tahaksin Sind kallistada
ja mitte lahti lasta.
Olid ilus lind
Pikad jalad, pikk on nokk
oled ilus lind.
Olid ära. Tulid - šokk.
Mis on selle hind?
Vanaisa - minu kallis,
jalutasid rabas.
Juuksed juba ammu hallid,
terviski nii habras.
Miks sa tulid koovitaja?
Miks sa viisid tema?
Meie elu hävitaja!
Miks just minu oma?
Varsti aeg ja jälle lähed.
Ei igatse me sind.
Taevakaarel uued tähed.
Olid ilus lind.
Meie maailm
Maailm läheb hulluks.
Tasapisi.
Algul vaikselt.
Salamisi.
Kärestikku pole kosta;
kõrvuni ei kandu kosk.
Siiski määramatu hirmujõuga
langetab meid juga.
Üht-teist aimata ju oli,
paljut aga polnud.
Seda, et me nüüd ei hooli
mõtteski ei olnud.
Räägid tõtt, kuid ikka vale.
Mõistmiseks on hilja.
Meie maailm see ei ole,
kus sõber keerab selja.
Hulluks läinud on see ilm,
nõnda vaikselt salamisi.
Valguskiiri püüdev silm
sulgub tasapisi.
Unustuses
Võta minu tunded
ja proovi neid Sa kanda.
Siis minulgi on kergem
ja suudan rohkem anda.
Mind vabastaksid piinast,
mis peitub minu sees.
Või muidu kaoksid viimaks
mu ainsad viidad teel.
Ma jääksin kurvi taha -
veel olen mälestustes.
Ja lõpuks kukun maha -
siis oleks unustuses.
