Sachtel
https://sachtel.blogspot.com/
Sügis
Külm märg pimedus on päevanorm.
Vihm, tuul, libedus ja sügistorm.
Kõle-kale, vale - karm.
Sügis, oled Sa mu arm.
Mul olla võib külm, kuid see üldse ei loe
sest ilu ja valu on sügise sarm.
Korstende suitsu all olla võiks soe,
kuid nii ei haara mind Sügise arm.
Mälestuste lõhn ja unistuste värv;
õnnetunde kihk ja hingepiina lärm.
Pea kõik on tuhm ning valitseb äng
aga siiski ja ikka! on Sügis mu arm!
Oktoober
Täna ärkasin ma üles ja mul puudus pea.
Kuhu see küll kadus – ei ma seda tea.
Muidu poleks hullu, pisut on ju tore:
hirmutada teisi – oh küll ma olen kole!
Ühel hetkel aga otsa lõppeb ind -
peitunud on iga kartlik inimhing.
Oma kodupaika otsima pean kaua,
ilma peata raske on leida oma hauda!
Isamaa
Isamaa. Mu kodumaa.
Su väljad kaetud õitega.
Kodumaa. Mu isamaa
ma seotud Sinu juurtega.
Minu väike isamaa -
küll Sa oled suur.
Minu kalli ema maad
ei turma ükski tuul.
Allikselged on Su veed
ja toekas mustjas muld.
Need meie rahva rännuteed
ning kallimad kui kuld.
Hoidnud oled igati
mind armas isamaa!
Kaitsemas Sind alati,
kui ainult vajad Sa!
Olen
Ma pole küll meremees
kuid laineharjal tahaksin sõuda.
Ma pole küll jahimees
aga osa saagist tahaksin nõuda.
Ma pole lendur
kuid julgust tahaksin kanda.
Ma pole filantroop
aga endast kõik tahaksin anda.
Ma pole mägironija
ent tipus tahaksin käia.
Ma pole kaevur
kuid teemanti tahaksin leida.
Ma pole ehitaja
kes samba püstitaks nüüd.
Ja pole kohtunik
kes tunnistaks kellegi süüd.
Aga ometi kõike ma kogen
ja unistus seisab mu ees.
Kõige tähtsam on see kes ma olen:
Isa, Poeg ja ka Mees.
Tütrele II
Aitäh, et tulid minu juurde.
Ootasin Sind pikalt.
Kui Sind vaatan - naeru suule,
tood Sa üha ikka.
Ja kui Sind jälle sülle haaran,
kergemaks läeb põu.
Väsimus ning mured kaovad -
Sa annad võlujõu.
Minu väike säde -
armastus ja rõõm.
On meie vahel side
ja pidev õnnelõõm.
Luban, et ma naeran,
kui Sul selleks tuju.
Luban, et ma toetan,
kui Sul kõik ei suju.
Igal ajahetkel luban,
olla ainult Sinu.
Hoolin, kaitsen, armastan.
Mu kallis eluilu!
ENESEKAOTUS
Vahel peegelpilti vaatan
kas seal olen mina.
Ajuti end justkui kaotan
ei tunne ennast ära.
Ühel hetkel kõrgustesse
tõusen linnutiivul.
Peatselt aga põrgutesse
langen hirmuviivul.
Hingesoppi õudus imbub -
kutsub põhjatuse vägi.
Appikarje öösse sumbub
haarab sügaviku käsi.
Piinab juba põrgukära
hajub minu meel.
Aga siis end tunnen ära.
Pääsen. Seekord. Veel.
TÜTRELE V (ONGI KÄES SU MIKSID)
Ongi käes Su miksid,
minu armas laps.
Mitte, et ma keksiks:
juba oled kaks!
Pisut hakkad vastu,
öösel nõuad pai.
Aga poed siis kaissu -
oled minu vaid.
Iseloomu näitad
ja vahel ajad jonni.
Kui ma Sind siis paitan -
palud minult kommi.
Mõned rõõmuaastad
olen olnud Sinu isa.
Ma südamesse vaatan
ja ootan rohkelt lisa!
TÜTRELE VI (LAPSEPÕLVE SAMMUD)
Kuhu kadus pisitita
alles olid siin...
Särasilmne väike plika -
sokkides on liiv.
Ise vaatad raamatuid
ja välja mõtled lood.
Vesivärvi maalinguid
mul järjepanu tood.
Lapsepõlve sammud viinud
juba lasteaeda.
Tihti olen järel käinud -
sa hüppad rõõmust kaela.
Ootamatult saanud suureks
oled armas laps.
Tänu sulle jäänud nooreks
on su kallis paps.
Vaikus
Näita mulle naeratust
oma tüüneid silmi.
Näita mulle vaevatust
valgeid rahupilvi.
Tunne minu ahastust
halemeele armi.
Tunne minu rahutust
tusameele tormi.
Kuula minu hingetust
unistuste värvi.
Kuula minu hääletust
vaikushetke sarmi.
Jaga mulle lohutust
kasvõi armuveini.
Jaga minu unistust
kus ei oleks teisi.
Tütrele
Oled mu kallis, armas ja väike.
Aga nüüd väljas loojumas päike.
On väsinud pea, mu lapsuke hea.
Tuduma pead, näe unedes head!
Vaatan Su silmi, mis vajuvad kinni.
Sa enam ei jonni, neid lahti ei sunni.
Oh lapsuke hea, Sind armastan ma,
kuid tuduma pead, on raske Su pea.
Silitan pead, Su tillukseid käsi.
Luban, et Sinust ma iial ei väsi.
Oh lapsuke armas, mu kallis, mu hea.
Olen Su kõrval, Sa toeta vaid pea.