Siiludus
Kuulen su silmi
ja näen su häält
mis hajutavad pilvi
selle ilma päält
taandudes tagasi mu juurde
su enda juurte juurde
mis põgenevad säält
su mälestuste väelt
tuues mind tagasi su juurde
kirjutamas sind mu luule
sisse hammustamas huulde
näen ma mäelt
vaates sind su kuulde-
meelte tuhmumist
puude tuulde ulgumist
mu suurte kuude kustumist
Uhhaa
Täna oli vesi vaikne
lausa peegelsile
Kuid tormile eelneb tihti vaikus
Tormi küll ei saabunud
küll aga paberlaevuke
pealt vaadates süütu
ja kahtlustäratavalt usaldusväärne
võttes endaga luurele vastsündinud laine
kes üllatusmomenti osavalt ära kasutades
mu tasakaalu paigast lõi
Ning nii ma kukkusin
kui Alice imedemaal
põhjatusse jäneseauku
Kuid seal puudus pind
millelt end üles tõugata
ja võlujoogid et seinapiludest välja roomata
Õhus lendasid purpursed röövkalad
kelle soomused mu selga vagusid kündsid
Ärgates lebasin rannal
Pooleldi mooto .....
Kuu poole kulgedes
Kulunud lampide kummastav valgus
kustutas päikese mu kuu koltunud kambris
Kulgemine
Kuu katkine kulgemine
Mu katkise kuu kulgemine
teeb kurvaks mu kastest nõrguvad silmad
Mu kulgemine
Mu katkine kulgemine
Mu katkine kuu poole kulgemine
kurdistab karjed mu hinge kaitseta kuristikus
Mu katkemine
Mu katkise kuu katkemine
Mu katkise kuu poole kulgemise katkemine
kustutab küünla mu katkise kuu kalmul
Hetke ajatus
Sa oled põranda praksumine
Oled tindiplekk mu sõrmil
Kitarriheli toast tuppa kaikumas
Pisar minu põsel
Kuid
Hetki hiljem kitarriheli vaibus
Tunni pärast pisarad ka lakkasid
Päevi hiljem tint mu sõrmilt kulus
Uues kodus praksumine vakka jäi
Kuid
Mu kõrvus siiski põrand praksub
Tint mu nahast läbi südamesse süübis
Kitarriheli mängides taas meenub
Pisar valat nähtamata vormi
Tähises öös tantsivais pilvis
näen oma eemale triivivaid unistusi
kuni üks hetk on taevas selge
kummalisel moel kõle
ainult paaris üksikus tähes välgatab valgus
kuu vaid irvitab seepeale oma muigel suuga
peenet naeru pidades
ja tähed lähevad näost kaameks
tolmeldes üle taevalaotuse
ja saades üheks loodusega sel
päeval kui päikest enam ei tõuse
Keelatud vili
Kui sind puu otsast noppisin
olid punapõskne kui täiuslik
ladvaõun mida kõik ihaldavad
kuid mis kuulub ihne naabritädi valdustesse
Siis olid sa mul peos
sel keelat keskköötunnil
naabrinaise puukuuri taga
ja varjudes nägin ma valgust
Nüüd päevavalguses sind lähemalt vaadeldes
näen mädaplekke koledaid punase fassaadiga
kokkusobimatuid rohekaid laike
ja pilved kipuvad vägisi valgus varjama
Viin naabritädile vabanduseks
korvitäie punaseid sõstraid
kuid vaade tema aia õunapuulatvadele on rikutud
silmailu maksab ka midagi
Vaadates lasnamäe tulesid
Vaadates lasnamäe tulesid
tuhandeid aknaid
tähises öös langevat tähte
kauguses vilkuvat tulukest
tundub kõik nii
tühine
Pisar mis varasügisesse
tuulde uhtub on vaid
tühine
liivatera lõputul rannal
maailma mil nimeks
Olen vaid
tühine
osa sest mõõtmatust keerisest
vaid
tühine täht hoomamatus galaktikas
Kuid miks oled just sina neist
miljardeist täht mida ihkan
kui kuud kui päikest
kui haruldast puud
talvist äikest
Me pilgud kohtuvad
kuid hinged on puuris
väikeses ruumis
ses väikeses ruumis
taas pilgud kohtuvad
kuid valgusaastate kaugusel
.....