Siiludus
Noodista mulle elu
Ma vajan rütmistatud elu
dünaamilist ja mitmekesist
mitte mingit süldibändi
kolmeduurilugu
kus bassi mängib ambitsioonitu
amatöörist peletis
Ma vajan geniaalselt komponeeritud
helilist meistriteost
pärdilikku minimalismi
täidetud pause
vivaldilikku värviküllust miskit
mis tõotaks tulla ülev juba eos
kuid mis samas jätaks interpreedile
vabaduse tõlgendada
luua oma ellu ise lauseid
Oo Maestro
noodista mulle elu
elu mida kuulates ei väsiks
olgu ta sonaat või fuuga
klaverikontsert või ballaad
jälgi vaid et päike viisi paitaks
samas aga torm ka teda rä .....
Külm on
Külm on...
Külm oli täna
Külm oli eile
Külm oli suvel
Külm on voodis
Külm on kõik mida riivan
Külm oled sinagi kui ma sind vaatan
Külm on su suudlus
Külm on su puudutus
Külm on su käsi su, su süda, su juus
Külm on mu saatus, me ettekuulutus
Miinus kahekümne seitsme kraadise kehatemperatuuriga inimene sarnaneb surnuga
Keelatud vili
Kui sind puu otsast noppisin
olid punapõskne kui täiuslik
ladvaõun mida kõik ihaldavad
kuid mis kuulub ihne naabritädi valdustesse
Siis olid sa mul peos
sel keelat keskköötunnil
naabrinaise puukuuri taga
ja varjudes nägin ma valgust
Nüüd päevavalguses sind lähemalt vaadeldes
näen mädaplekke koledaid punase fassaadiga
kokkusobimatuid rohekaid laike
ja pilved kipuvad vägisi valgus varjama
Viin naabritädile vabanduseks
korvitäie punaseid sõstraid
kuid vaade tema aia õunapuulatvadele on rikutud
silmailu maksab ka midagi
Aknad on jäätund
aknad on jäätund
ja laest sajab lund
lund kui und mu silmadele
silmadele und
aknad on jäätund
aknad on jäätund
ja laest sajab lund
keha voodisse suland on
saabund unede tund
aknad on jäätund
aknad on jäätund
ja laest sajab lund
lund kui und mu silmadele
mõtted on maabund
aknad on jäätund
Rännak
kulmul jõnks mis vajub laugeile
ja suleb silmad lugedes
veel vana raamatut mis kaugeile
viib meenutusi unedes
kangastuvad muistsed lummused
üks hetk sääl järve kaldal maal
sääl mulle kinkisid sa suudluse
kui karusmarjust õhkav laas
mu alateadvuses end veel sa ilmutad
ju siis on põhjust
pole lõplikult sust lahti last
need maiad tundmused ma hommikuks taas unustan
ju siis on põhjust
näo ette tõuseb mask
Kuulen su silmi
ja näen su häält
mis hajutavad pilvi
selle ilma päält
taandudes tagasi mu juurde
su enda juurte juurde
mis põgenevad säält
su mälestuste väelt
tuues mind tagasi su juurde
kirjutamas sind mu luule
sisse hammustamas huulde
näen ma mäelt
vaates sind su kuulde-
meelte tuhmumist
puude tuulde ulgumist
mu suurte kuude kustumist
Hingeleek
Küünlaleegi väreluses
näen ma oma hinge.
Leek lausa põletab,
kuid hing kõigest lõdiseb
- üksinduse, viha, õnne, ootuse
ärritavast kõdist.
Vahel mõtisklen
on mu silmad hinge peegel,
hing leegis vaid illusioon
Või
mu hing elab vaid ses
praksuva tule heljumises,
tulle vaadates end
hingeelektronidega laen
ehk tähesärra salvestund hing öödeks,
kuid pimeduse laeng liig kalk ja külm,
Seetõttu tasakaaluks päev ning soojus,
TULI-
Inimlikkus, inimhinge
LÄTE
Unetus
Mis on see, mis ei lase mul uinuda
lõõmava küünlaleegi saatel;
hõljuda unede merede kohal;
loksuda rahulikus rütmis
lokkava õitsengu maadel;
nagu vetikate apokalüpsis vohada;
sumbuda elu mustreisse
ajakangaste vetel;
kohiseva tuule narmaste väreluses õhata?
On see too hilisõhtune tõrvatilk
või süümepiinade süvenev koorem?
On see uudse atmosfääri õhustik,
mis paks on hirmu aatomeist
ja paljunevaist ootuseist?
Või hoopis see mikroskoopiline süvik mu ihus,
mis aja vihus, kella tiksudes
otsekui puuriks mu hinge poore?
Laboris sadestatakse vastustest tà .....
Uhhaa
Täna oli vesi vaikne
lausa peegelsile
Kuid tormile eelneb tihti vaikus
Tormi küll ei saabunud
küll aga paberlaevuke
pealt vaadates süütu
ja kahtlustäratavalt usaldusväärne
võttes endaga luurele vastsündinud laine
kes üllatusmomenti osavalt ära kasutades
mu tasakaalu paigast lõi
Ning nii ma kukkusin
kui Alice imedemaal
põhjatusse jäneseauku
Kuid seal puudus pind
millelt end üles tõugata
ja võlujoogid et seinapiludest välja roomata
Õhus lendasid purpursed röövkalad
kelle soomused mu selga vagusid kündsid
Ärgates lebasin rannal
Pooleldi mooto .....