Siiludus
Lollist peast jäin uskuma
neid kes pidasid mind andekaks
Ma polnud kunagi milleski ülim
Ma võltsisin oma annet
õppisin andekaks
Aga loomulikku sädet ei anna võltsida
Sain sellest täna aru
kui mu südant skaneeriti
Mis mõtet on üldse olla
kui puudub lootus saavutada ülimat
ülimalt ülevat
olla milleski parim
On kohutav tunne mõista
et su unistus oli vaid petlik
viirastus
et sul ei jätku enam hapniku
et pürgida tippu
Olen nii kuradi loll olnud
Nii kuradi loll
Nii
Kuradi
Loll
Lollist peast jäin uskuma neid
kes pidasid mind andekaks
Haletsusest?
Rännak
kulmul jõnks mis vajub laugeile
ja suleb silmad lugedes
veel vana raamatut mis kaugeile
viib meenutusi unedes
kangastuvad muistsed lummused
üks hetk sääl järve kaldal maal
sääl mulle kinkisid sa suudluse
kui karusmarjust õhkav laas
mu alateadvuses end veel sa ilmutad
ju siis on põhjust
pole lõplikult sust lahti last
need maiad tundmused ma hommikuks taas unustan
ju siis on põhjust
näo ette tõuseb mask
Detailemotsioonide ohtlikkusest
Sellised lihtsad argised detailid
nagu voodi all luusiv tolmurull
sinine froteerätik
või murtud nurgaga ärtu emand
võivad äratada tohutu hulga
tundeid ja mälestusi
panna südame puperdama
või tuua näole totaka naeratuse
Nüüd mõtelgem selle peale
kui palju neid ilusvalusaid
asju ja maitseid ja aroome
me ümber on
Ja kui kõigisse nendesse detailidesse
unelema laskuda
on oht paralleelreaalsusesse uppuda
Elada detailemotsioonides on sama hull
kui võtta nõelatorget surmatõvena
See jook mida kulistad alla oma kõrist
kui õhku kui loomuliku elu osa
iga sõõm sellest pudelist põhjata pudelist
iga sõõm on rõõm petetud rõõm
Sa petad oma elu oma aju oma südant oma verd
ja arvad et see pole reetmine
et sina pole kunagi kedagi reetnud
vaid sind on reedetud
kuid just see ongi reetmine
enese reetmine
rängem kui seitse surmapattu
vängem kui idamaised vürtsikad road
jälgem kui oidipuse kompleks
ja väidad et su elu on korras
Kuid kui su elu oleks korras
ja su pea oleks korras
kas peaksid sa siis korra
iga tunni tagant võtma lonksukese si .....
Me mõttesirged ei olnud paralleelsed
me mõttesirged
ei olnud paralleelsed
see pingeid lõi
on mustaks tõmbund peegel
sa maha matnud
kõik mis koos me lõime
kes ütleb - oli vale see
või õige
sa astud kirikusse
ja mina võtan takso
ja sõidan piritale
kaugelt kuuldes lasku
sind kinni müüritakse
mind müüritakse välja
ma tunnen lõppemise lõhna
magusraskelt
Laske mind olla laiali
ma tahan karjuda
kopsud lakke
köhida südame
tekile ma
tahan pisarad nutta
lambikupliks
laske mind olla
laiali ma
tahan peata käia
ringi tühjust
täita oma
toas olla selle
sisekujundus setteks
käänulises
joas laske mind olla
laiali ma
tahan siia tekile
siia seinale
siia lakke puruneda
killuks sajaks
laske mind olla laiali
ja kui pilk mul vaid veel
lebab tekil
kõrvalt näen ma ennast
perspektiiv on
adekvaatne
adekvaatne hinnang
laske mind olla
laiali tahtlikult
end pillan
ma tahan sind hoida kui hõõguvat sütt mu pihus
ja tunda sind põlemas mu ihul
ma tahan hoida sind kui ehapäikest mu süles
ja tunda su kadumist su kaduvikku ärgates üles
ma tahan seda mis peidus nii sügaval sügaval sügaval
et sinna ei küündi mu mõte isegi mitte
ma tahan olla ise peidus nii sügaval sügaval sügaval
et sinna ei küündi sa ka peegeldades maailma kõrgemaid tippe
ma tahan sind siin ja kaugel
praegu ja lõpmatuses
ning ise olla igatsetud
nüüd ja sügavustes
Kallis Puu
Kuidas on seal ülal õõtsuda
päevast päeva sama koha peal
ilma kaitsva katuseta
ilma sooja toidu ja internetita
kõõluda saatuse serva pääl
ilma langevarjuta
ilma sooja kasukata
rääkimata kinnastest
ja sellest mitte heituda
mitte peitu pugeda
kui tuju halb
ja noore kase naabrineiuga
mitte sõnakestki vahetada
sa peig ei saa
Veiniklaasi kallutan
mandund olen kole
on mu kaldund elu
edu kadund
tunnen vaid karusselli tiire
oma elu piire aga mitte
siin kiirteel piidlen vaid mööduvaid miile
ise liigun aga mitte
viiv veel
siis teen liivteest siidtee
liuglen pilvedega rinda pistes
viies endaga su kollasesse hiide
sind liites endaga
ma liuglen pilvedega võidu
nii iseennast kaasa kistes
Öölased
Ööd pilkaselt pimedad
pilkavad öiselt pimedalt
Pilkavad pimedalt armunuid
eest pilkude öösse pagevaid
Kui öölased päeva aaks
varju nad varjuvad
Ööbiku kombel ööst öösse
nad karjuvad
Ajuraas öhe on kadund
Nad harjuvad
harjuvad harjuvad harjuvad
harjuvad paljuga
lainete mässu ja nälja
ja pimedalt pilkava väljaga
Näe öökulli pilguga sääl
kalju pääl vilguvad
vilguvad
vilguvad
alla
siis
tilguvad
tilk
tilk