Skald
Kodumaa muld
Seal kus on valguse hari,
Seal kus on südamekuld,
Olla seal alati parim,
Kus on kodumaa muld.
Seal mu hing on alati,
Kus esiisade hüüd,
Veri mis maa eest valati,
Minu sees voolab nüüd.
Lõpuni käima pean tee,
Mõõga maasse surudes siis
Ja järgi kes tuleb veel,
Ta edasi jällegi viib.
Põlvest põlve läheme nii
Ja südamed täis on tuld,
Alati parem on siin,
Kus on kodumaa muld.
Tauno Rahnu
Piiga
Tulen suitsude, loitsude ilmast.
Olin eelmises elus šamaan.
Tähetagusest tehtud on silmad.
Loodu südamest sõnumeid saan.
Kaela kannab suur aegade võru.
Käte märgiks on vägi ja loits.
Süümesügaval sündide sõnum.
Kumab puusades loojang ja koit.
Tulen taigade helkivast ilmast.
Hingelt taeva rändtuulte šamaan.
Kuulen tulevast tormide silmas.
Laulu huilgava huulile saan.
Sünnilt kõndude ajatus hõimus.
Elan veelinnurändude maal.
Öiti rännakutrummide võimul
vaatan kotkaste silmadest maad.
Saladin
Päike on peidus
Läbi vatina tiheda udu
kumab laisalt kollakas kuu,
öö jahedus salaja embab,
kuid minul on ikkagi kuum.
Mõtlen Sulle ja sellest piisab,
et kõrvetaks tuli mind seest,
see tunne on imelik segu
valust ja magusast meest.
On vaikne ja südamelöögid
on valjud kui kahurihääl,
on öö ja päike on peidus
mu enda südame pääl.
Tauno Rahnu
Retsidiiv
Kõndisin, jalgades vibratsioon
ja mure nööriga kaelas.
Sul´ tuksumas iga veresoon,
mis sumbumas südamevaevas.
Kõndisin - sina jooksid eest,
tahtsin siis peatada aja,
tänav sai märjaks silmaveest,
millel su sammude kaja.
Ah, jookse, sa rumal-rumal lind,
maal on ju kerajas kuju -
ükskord kui lõpuks märkad mind,
näis, on´s minul siis tuju....
Tauno Rahnu
Täitsa metsas
Vahel tahaks hingata
läbi leherüppe,
turi turri ajada,
sooritada hüppe...
Nagu vana metsanotsu
ragistada põõsais,
juurikates nuhkida -
kellest jäänud hais?
Taeva poole sirutada
oma väike koon,
kokkuvõttes olla lihtsalt
täitsa metsik loom.
Kuid siis tuleb mulle meelde
eilne "Postimees",
rasvaselt kus oli kirjas :
"Jahiaeg on ees..."
Tauno Rahnu
Sõpruse merevaik
Mändide pisaraid paitab
Soolaste lainete triiv,
Kuldpärli lihvitud pinda
Kangestub möödunud viiv.
Tänagi varsti ju vajub
Ajapuu oksadelt alla,
Tagasi vaadates tajud
Süda kuis avaneb valla.
Avali südame pinnal
Las olla üks tilluke paik,
Me soovidest sünnibki sinna
Sõpruse merevaik.
Tauno Rahnu
Leiutajad
Kaks taati läinud kaklema
kord vasepenni pärast
ja naabrid üles ärkasid
ehmunult sest kärast.
Üks taat see kisas hirmsasti :
"See on ju minu raha!"
Ja teine röökis vastuseks :
"No mis sa veel ei taha!"
Ju oli rahasära taadid
siis täitsa hulluks ajand,
sest muidu vaikne tänav olla
lausa kisast kajand.
Üks tõmbas, teine vastu tiris,
ei lahti lasta suutnud,
nii tähele ei pannud nad,
et kopkas kuju muutnud.
Nii pika ninaga siis jäid
kaks rahaahnet taati,
sest raha asemel nad peos
nüüd hoidsid vasest traati...
.....
Meelepett
Naasklina sa ennast lõid mu hinge,
kui seisin koiduootuses,
mu hingekaevus tekitasid ringe,
kus sinu nägu peegeldumas vees.
Ja tera küljest langes alla
üks kirsivärvi veretilk,
sest läksid, juuksed kuule valla,
me vahele jäi igavik.
Pöördusin, et kinni püüda
see tuule tekitatud viiv,
pöördusid, et mulle hüüda -
mind tegelikult polnud siin...
Tauno Rahnu