Vanavara
Järgi
Laip rannal
Sõelub kärbseid risti-põiki
pilliroos kui musta pihu.
Magusalt neid kutsub kõiki
kalda kõntsas lammuv ihu.
Roheline, vettind, ilge, —
nii tõi vool ta neeme tippu.
Katkise ta kuue külge
vähke kobarais jäänd rippu.
Laineis laostund huultenelgid
jätnud hambad õudselt irvi.
Põrkuvad neist päiksehelgid
nagu kari kuldseid hirvi.
Määndus, muhestav ta rindu,
tõotab uimastavat saaki.
Rõve kaarnarauk täis indu
kaevub sinna kui kloaaki.
Palja päälae tõmmust siidist
välgub riba valget konti.
Silmad paisuvad orbiidist,
nagu näeks nad kõrkjas tonti...
.....
Pohmelus
Puu närbund ladvust nõrgub mustjat udu
ja katku lehk lööb vastu kraavi lohust.
Vihmusse valkjaid roomab teele rohust,
maa libe läikleb neist kui konnakudu.
Kuis jälk on elu! Liikmed hallahigis,
kõhn joomar köie heitnud kase tippu.
Käes väriseb tal silmus. Tuhmuv sügis
ta üle musta langetamas lippu
Taud
Tuul rabast mustjaid kannab aurupilvi,
kuuratas neis lööb võikalt punaseks.
All taludes kesk hävinevat külvi
taud inimesi märgib tunaseks.
Must surnuvanker välja sõitnud kuurist
ja kogub koolnuid sompjast põlluvaost.
Morn kutsar ees tal haiseb denatuurist
ja loomi taob, kes kokku kuivand maost.
Kaks ronka kohtunud on öisel saagil,
täis liha kurgud, sulis tuultepais;
nad tiibu kohendavad kõrgel kaagil
ning öösse kaovad siis kui paha hais.
Ees ruskab küla. Sünkjal tuliriidal
laip laiba järel pikka hõõgub söeks.
On veripritsmeid igal uksepiidal
ja suitsus .....
Ikalduse aastail
Me väljust üle käinud laastav kahu,
tast puutumata jäänd vaid põllukivid.
On peatund ammu tuulikute rivid
ning enam lehtreis neil ei tolma jahu.
Öös huikab mardus. Rohket saaki haistes,
me külla parves murdnud hullund rotid.
Neist kihisevad kambrid, voodikotid,
kus vaevleb surijaid, näod näljast paistes.
Ja kerjuseid nii palju maantee harul,
neid altmaa varjena meist mööda vangub.
Ja jälgides neid udus, vereks hangub
kuu kuri silm, kus õudseid endeid varul.
Nii minagi siit hälbin udustikku,
kus teed on soiselt vankuvad ja mädad.
Ja jättes ilma uitma omad .....
Ahastus
Kui karidele paisat laevakere
mu maja täis on ahastust ja puudust.
Sääl elutseb vaid hiirte kisklev pere
ja vihma katkisest lööb sisse ruudust.
Mis sest, et vahel retkeks kogun julgust,
et vahel tormis otsin elumärki,
mus ometigi sügis aimab hulgust,
kel märja kuue all ei ole särki.
Oo häbi, teotus! Kaugel rannakaril
hirm naerdes virutab mul' kaela nööri,
et peagi maas end leian jälle naril,
kus embab tuul mind läbi ahjulõõri,
kus rõskest kivimüürist ilmub ere
ja külm skelett, et vanduda mul' truudust,
kus järab seinu hiirte kisklev pere
ja sisse süg .....
Karidel
Kord kui randu raputasid rängad sügisrajud,
leina viisi vilistasid kõhnad nõmmepajud,
kord kui vesi karidel kui mustas katlas kees,
nägin uitvaid Koolu karju kauge hämu sees.
Nii need laulsid Koolu karjad üle tühja ranna:
... „Tuulukene tuhisev, meid kaugele siit kanna!
Vihise veel vihmakene üle ranna roo,
taeva tinaraskest rüpest unustust meil' too
Meriheintes rabelevad meie käed ja jalad,
meie surnud sisikonnis kudelevad kalad,
meie veri paadunud on punerdavaks paeks...
Kes küll Koolu rauad rabaks, Koolu vaevad vaeks!
Päikest välkusid need rannad kerkides k .....
Meile üksikuile
Meile üksikuile surm on sõber,
surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
meie juukseid ehib ööde hõbe.
Meie teel ei ole ühtki tõket,
veres udutsemas ühtki tungi.
Ükski kirg ei paisuta meis pungi,
kauge ruumi põlevad meis lõkked.
Need on lõkked, mida ööde kumal
näha võib, kui taevas tähist raskub.
Need on lõkked, kuhu maagi laskub,
kui ta kuurdeisse kord hingab jumal.
Pohmeluslikke mõlgutusi
1
Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.
2
„Всю жизнь меня Бог мучил.“
Достоевский, Бесы.
Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes Su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?
Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos — ja see on hing.
.....
