Vanavara
VANAD NOORED.
Me istusime sagedasti üheskoos,
kui noored olime, jumalatehämaras.
Me tulime vihmavoogudes.
Me läksime tuulehoogudes,
säravas udus täis päikesesüsteemisid –
me otsijad, trotsijad katusekambritest,
kui olime noored.
Meil oli siis tuld küllalt, tuult küllalt
meil, katusekambritest tulijatel,
meil, elu urangutesse minejatel:
aateid, vaateid, ihasid, vihasid,
käärimisi, vaidlemisi, nägemisi, tegemisi
nende ärevate päevade sumeduses,
õhtute kumeduses –
ja suurtest sõnadest, suurtest sõnadest
ei olnud iial puudust.
ELAGU ELU!
Miks enne sügist ju koltuvad lehed,
küpsmata variseb vili meil maha?
Miks meil ju roiduvad nooredki mehed,
laulikud õhkavad tähtede taha?
Umb-udu ammune õhu sees ujub,
päevade paine nii raskeks teeb sammu.
Vanadus hämbliku-võrkusid kujub,
soonte seest imeb see elu ja rammu.
Vanne on vanadus, keskmiste voorus,
roostena sööb see, ei maruna murra.
Tule ja tuksata, nooruse noorus,
vaimustus elada, vaprus ka surra.
Tuksata, noorus, kui maru, kui äike,
piitsana sähvata vanade üle.
Tule ja tõuse kui pilvedest päike,
loomise rõõmuga sütita süle!
Elagu elu, mi .....
SÜGISELAUL.
Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.
Udusse upuvad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.
Ah, kui nii palju, nii palju ei sajaks,
tuul selle udu kord laiale ajaks!
Ilm aga sumestab hääletu.
Sügisepäev jõuab õhtule ju.
Kuhu küll lõpeb rändaja tee?
Öö tuleb, pime ja pilkane.
Ah, kui nüüd taevatähtigi oleks,
kui veel see öögi nii otsatu poleks!
NEBULOSA.
Kui tume sonimine täitis rinna,
oktober sadu alla valgutas.
Meid kannatuste vaprus hulgutas
alleedel tuttavatel siia-sinna.
Ju hämarasse õhtu mähkis linna
ja eemal mõni latern vilgutas.
Meid kannatuste vaprus hulgutas
alleedel tuttavatel siia-sinna.
Kuid kadund paradiisi pääsmata
arm pelgus imet ootes asjata
öö kaugustesse kurbadesse pakku.
Ja unenägudeta tutval teel
üksteise kõrval kõndisime veel
ja rändasime jalad ainult rakku.
PAINAJA.
Päevast veel valutab pää.
Uneks ka öö pole hää
kodumaal siin.
Röövitud nooruse usk.
Südames imelik tusk,
painaja piin.
Hallide päevade töö
sulgumas sügise öö
nõiutud ring.
Pimedas vangis on maa,
painajast vabaks ei saa
uneski hing.
Pimedas vangis on maa,
lagendik, kuuvalgeta.
„Aidake mind!”
oleks kui kellegi häält
tuules seletand säält.
„Aidake mind!”
Tundub, kui tõstaks sääl käe
tapmiseks, mida ei näe,
põrgulik vaim.
Tundub, kui hüüaks mu vend.
Aga ei anda saa end
appi mu aim.
MAIKELLUKESED.
Mu tuba on küllastatud lõhnadega
maikellukestest tillukestest.
Mu süda on troostide kõhnadega
tulnud närtsimistest sügisestest.
Ah, viimne mu esimestest armastustest,
mu igatsustest varisenud!
Mind meeles pea! lõhnast meeltkiusavast
sest oleks vastu nagu värisenud.
Kuid liiga naivne nende lillede leid
on põletatud päevade pajast.
Ei avatle enam mind Kevadeneid
ega kellukesed musude ajast.
On hüüdnud mind teistsuguste kellade suu,
käi järel! kutsund Vabaduse jumal.
Torm keerutand pilvesid ümber mu kuu,
lahtund rohelise kevade humal.
SÜGISEPÄEV.
Vaata: see on sügispäike.
Madal päike! Kõrgeid käike
kevadel küll taevas astus.
Vaibumas nüüd särav vastus.
Sääl, kus haljaid pärgi tehti,
koltund lehti, langend lehti
kuldab põiki-kiirte läike.
Vaata: see on sügispäike!
Sügis, sügis, vaikne, valju,
rinnas hääli helab palju.
Kumisevad Toone kellad
hirmsad, armsad, õudsed, hellad.
Üle laane, üle luha
kostab mere, mere uha
vastu halli ranna kalju.
Sügis, sügis, vaikne valju!
Kuldsed tõed on elupuudes,
viljad küpsnud sügiskuudes.
Kehast viirg käis läbi vilu,
kohutav on sügis-ilu.
Ruttu t .....
LAUL EESTIST.
Õudne kui needmine ajalugu,
maha tallatud jõuetu sugu,
Kõverad, küürakad vaevakased
juurtega, juurteta mädasoo mülkas.
See on Eesti.
Kes küll kuivatab korra neid soosid?
Noorelt ju närtsivad põskede roosid,
roostetab tegude haljas teras.
Rängalt rabavad hallaöö piitsad.
Oleme Eestis.
Kes küll heledalt naerda siin suudaks?
See, kes mured kõik rõõmuks muudaks.
Koorma all kummarkil õhkab elu
veel aga Hädaoru küla kohal.
Eesti elu.
Hundipajud, pedajapalud...
Teistviisi mühavad tammesalud,
teisiti viinapuulehestikus
lõuna taeva all kostavad laulud.
Ees .....
TUULEMAA: II.
Maa tuuline mull’ harida on antud,
ei teinud seda luule viinamäeks;
mu vaimustused liivasse on kantud.
Kes Alpisid kesk soosid enam näeks,
kesk lausku varjamata lagendikka?
Neid noorena kord nägin. Valjuks väeks
rist-tuuled olnud: ilmu imelikka
nad loonud, kuid siis heitlikud need jõud
ka raband meele ootus-lootusrikka.
Kus käinud alles kevadised kõud,
külv uudsemullast tõotand ohtrat lõikust,
sääl sügisviru löönud noored tõud.
Ma olen kuulnud Wolbri tuulte hõikust
ja poris näinud vabaduse vaod;
ma olen tunnud võimetuse võikust.
Mu ohvrisuitsu mah .....
TUULEMAA: I.
Ju roobitsenud Pärtlipäeva rajud
puud esimestest koltund lehtedest;
maast käinud üle rängad, külmad sajud.
Nüüd raskest terast kaugel’ lendab lest,
kus aasta lõikust juba tuulatakse;
tuul puhub läbi rehealustest.
Nüüd uudsevilja veskil jahvatakse,
näe, pilvemüüri vastu kerkib tiib;
ja uusi ahtmeid parsil’ ahetakse.
Käes sügisene pööripäev. See viib
mu mõtte väljadelt, mis maameest kiitvad.
Kui lahja on su oma põllu riib!
Siin põhikirde hiilid noorust niitvad,
ei pärjaks ole iial valminud
su pööripäevad, päikest, tormi liitvad.
Kui vä .....