Vanavara
Silmapiiririkkuja (1990)
Paukpadrunid hallide päevade kuulipildujalindis
pole veel otsakorral
postkastis naeratab vahel mõni rahakaart
ja eile juhtus koguni
et üks ilus tüdruk küsis minult
onu
ega te juhuslikult ei tea
palju kell on
Kahjuks olin oma ajanäitaja koju unustanud
mistõttu piirdusin vabandava pearaputuse
ning kohtlase naeratusega
ja alles hiljem
pika pilguga tema muretut minekut saates
mõistsin ma et olin valetanud
kuigi midagi poleks muutunud
kui oleksin talle ka tõtt öelnud
seda et on
loojang
Elada on olla pidusöögil (lk 68)
Elada on olla pidusöögil,
olla palumata võõras jumalate lauas.
Lasta ennast pererahval nuumata ja joota,
naerda piduliste üle häbematult koos
ainsaga, kes sinuga midagi ei karda,
ja kelle kõrval hetked
on suujad uned elust,
mida elada on olla kevadel, maamesilane,
väike ilus paks
kuldne tugev kuril
mida elada on käia hommikul mustsõstraõites,
noortes tugevates kobarates, täna avanend;
mida elada on päevaharja ümber
käia sumisemas kirsiõites,
homme mahapudenevas vari-valguses,
mis lõhnab nagu õied ja nagu küpsed kirsid,
sügis, kirsijuured, külmad, talv,
talve üleelamine .....
Elus on mitu elu (lk 26)
...
Armas, vaata, sa pole
ankrupaik mulle, kus kettides hõljuvad vetikad.
Tõsi, minagi igatsen Puhkust, igatsen uinuda sinus
ja et midagi enam ei tuleks ja see oleks lõputu peatus,
suvekeskpäev, kui päike näib peatuvat iseenese tulises unes.
Aga ma tean, et Nimetu
keelab veel seda ja et me kumbki ei tohi
kauaks sulgeda silmi ega elamata jätta oma elusid.
Meie kummagi laev ei ole veel vrakk,
miks me siis ei peaks minema teele
(ei, mitte teele, sest vete peal pole teed),
kui jäägi on kadunud valgmalt
ja ma näen, kuidas linavästrik
joonistab liivale uute maade kaarti?
...
Targutamine on patt (lk 17)
...
Udu aitab mul näha, näitab, täna, armas,
mida eelmiste päevade päike minu eest varjas.
Seda kurbust, mis on kõik, mis ma tean:
et armas, sa oled võõras, et me oleme üksi.
Kui sa ka oleksid siin ja minuga koos selles teatris,
oleks tükk, mis sa näeksid, teine.
Ja see oleks teine täna
kui mul.
Sind nähes ma näeksin vaid paremini
su võõrust. Näeksin, et kujutlus hellitab alati teist.
Ja siiski, jah, siiski, kui sa oleksid siin, ma tean,
midagi seoks meid kokku. Mitte see,
mis me näeme, koos ja erinevat, mitte valgus,
mis paistaks meie peale ja lahutaks meid nagu mõõk.
M .....
Mõõt (1996)
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
ma õieti ei teagi, mis see on.
Loom-inimene tõstab pead,
sel on nälg, nagu alati,
selle sooled on tühjad,
selle silmad on suured ja natuke sametised
nagu ilusate noorte loomade silmad.
See tahab. Teha valu. Tahab tahta.
Loom-inimene pole süüdi. Mina pole süüdi. Tema pole süüdi,
et tema liha ja veri ei kustutand kellegi isu.
Ma ei tea, kas tema on kannatand.
Ma ei tea seda oma lihas.
Ma ei tea seda oma vaimus.
Ma ei tea seda oma hinges.
Ma ei tea, kas neid ühtegi eraldi on.
Ma ei tea, kas tema on kannatand.
Lumi on ikka veel maas
ja valgust on tän .....
Ithaka (1988)
Imelik on
kui lõpeb päev
see päev mida mattis tuisk
ja päike ajuti vine seest kumas
nagu kuri silm
ja nüüd
veel enne pimedat viimaks
selgineb taevas
mille rohekal põhjal
mõni kerge linnusulg
sule jälg
liikumatu seal kõrgel
kus valgust veel jagub sellal kui all
sinise lume sees sarapuupõõsad
süsimustade õitena seisavad
ja tuulehoog
peenikest raagu pillutab mööda lund ja tõstab
tuisupöörise veel mis samas
sanglepatüvede vahele sureb
kui vaatan taha suusarada
kaks sinist varju
mida kustutab tuisk
kui vaatan ette
rohekas taevas hõõgub pikk pilv
kui silmad sulen
siis nä .....
Vaiksemalt kui kivist veski
Vaiksemalt kui kivist veski
muljub mälestusi maa,
sest ta üha kõneldeski
peab end maha vaikima.
Tuuled toovad, tuuled viivad
riismeid eluraamatust -
uned, unenäod ja liivad,
palju tunde, saamatust.
Siiski mingid teed ja sooned
läigatavad õhtu eel,
maasse tumenevad jooned
inimeste varjest veel.
Kord elus ikkagi end jälle joonde sead
Kord elus ikkagi end jälle joonde sead
ja elukübemeid taas naerul kaasas kannad
ja üha kerkima nad jäävad - udus mäed
ja üha sinetama kauged rannad.
Ja ikka sa kaasa jooksma pead
ja ikka kestma jäävad inimeste rännud
nii tõesti nagu muuseas oma vankrit vead,
nii tõesti nagu ununevad valged kännud.
Kord tõesti hülgad enda tihenevaks maaks
või tõused imeliseks tiivaks tuules -
kes lehe langemisi osatada saaks,
kes rida rünnata, mis sündinud on luules?
Detsember
Kui ma ükskord suureks saan
/siis kui kasvan vanaks/
on mul üsna kindel plaan
hakkan näärivanaks
veidi harjutama pean
kuidas anda kinki
kapi otsas küll ma tean
on meil vitsakimpki
minust kasvab näärimees
õpin seda kunsti
pärast sööki on mul ees
juba veidi vuntsi
Tädi Juuli
Maasikatest vaarikatest
keediseid teeb tädi Juuli
ühtelugu vaaritades
moosivahust võru huulil.
Mee-ja marjalõhna õhkub
tädi Juuli kirjust kleidist.
Miks ta tõsines kui õhtul
puu alt puraviku leidis?
Mitu tundi mõtlik oli
lausus silmitsedes kaugust:
"Täna öösel ära kolin,
homme saabub onu August."