Vanavara
Poolüminal
Ma olen nii mööduv
kurtis tüdruk merele
oi mis ma teen
sa oled igavene
ma paistan läbi kui sina
kurtis tüdruk aknale
oi mis ma teen
kõik näevad mu südant
ma avanen kui sina
kurtis tüdruk uksele
oi mis ma teen
päike astub sisse
ma olen nii väike
kurtis tüdruk päiksele
oi mis ma teen
sa oled nii suur
ma olen nii rumal
kurtis tüdruk targale
oi mis ma teen
kõik on nii targad.
Kingitused
Kolm mul oli kaunist sõna,
sõna sõnatut, nime nimetut.
Üks oli kuldne, üks hõbene,
ja üks oli valgevaskine.
Oi sina tüdruk täherinda,
sulle kolm need kõik kinkisin.
Muud polnud anda mul muretul,
vilepuhujal varatul.
Ühe panin päikseks peale päeva
punasena pulbitsema.
Seal ta laseb laia laulu,
kuldseid kannuseid kõlistab.
Teise panin kuuksi kumendama
alla su akna, toa tahaje.
Seal ta igatseb ja huikab,
huikab sind hellakest hõbeselt.
Kolmanda panin ma täheksi,
täheks su silmisse, täheks su sõrmisse,
täheks su täherinnale.
Selle suudlen sealt tagasi
Ma seisan mesilastaruna
Ma seisan mesilastaruna
ja tahan ma siis või ei taha,
pean endasse varuma, varuma
lillede lõhna ja vaha.
Mu meelte ja erkude tuhatkond
on ametis painaval sumal.
Võimukalt keelab neil puhata
mu süda kui mesilasjumal.
Nad kannavad minusse raugetelt
pärnadelt päikselist saaki
ja tubakaväljadelt kaugetelt
rasket, kibedat taaki.
Kui viimsete külmade astrite seas
sügis käib radu märgi,
suur mesinik tuleb, näokate peas,
ja murrab must kõigile kärgi.
Gaseel
Erootiline võim on antud õnnetulle
õdangul rusika ta tõstab tõukab tulle
poolkuu Laulma ta ümber valjuvad siis raalid
peakohal tal kui hulle täppe tiirleb kulle
Sõnul mida ta poetab suust on pehmed sarved
keeb veres tõuseb ajju üles jutumulle
Kes teda armastavad pimedaks neil silme
ees lööb ja numbreil nende täos on palju nulle
Tunneliks nullid nihkuvad üksteise ette
õnn kaasa sosin õhkub uidab valgeid pulle
Vaikselt nad ummistavad tunneli kas näed mind
üks sahin kostab vaid ja kriiksub aerutulle
Ning äkki sa seisad alasti minu ees
Ning äkki seisad sa alasti minu ees
ema
Ma põrutan
jalaga vastu põrandat
väga kõvasti
Raginal
hakkab ahel liikuma
aeg veel enam kui aeg ise
Sa heidad mulle viimase pilgu
Kauss trükimustaga minu ees
ma niisutan oma sõrmeotsi
nuusutan neid
Aknast mu kukla taga
hakkab nõrguma aoeelset lima
Ma karjatan
Autoportree
Ma olen kanatiib mille on kulland raju
ma olen jäämäe öökuub ning köietantsija nutt
ma olen automootor mis õgib sipelgaid
ma olen must lipp ahvi peos
Ma olen kogelev vanker linnutee kraavis
ma olen sülekoer-käsigranaat
ma olen Peipsist õhumullina tõusnud kell
mille osuteiks on haug ja pussiga jälitav tint
Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide
mul on võltshabe külmast aurust, ma olen
välgus peegelduv koi, ma olen...
Kesköö haarab taskust lumise revolvri
mere kohal tiirleb peeretavaid päikesi
ma olen suur segadus rongkäigus
ma olen nõgi ma .....
Limerikke 1958
Üks katusetõrvaja Tõrvas
baaridaamide kübaraid tõrvas;
kui viimaks piisk tõrva
läks ühele kõrva,
baariletiga see tema mõrvas.
Üks talueit Vana-Kuustes
kandis hauduvat kana juustes.
Kui munast ilmus tibu,
oli eidest saand libu
pudsajatega juuksetuustes.
Üks mees oli roninud Munamäele
ja viskas säält munaga punaväele;
kires nagu kukk
tabat politruk,
kui rebust sai hari ta munapääle.
Üks mõttetark tipul Ebavere
lõi oma mõtetes ebamere.
Koljuluud järgi andsid -
ja vood peagi kandsid
Kellaverele tema ebakere.