Vanavara
KLIIMA
Tuli sõber sealt — südamaalt. Karakullkraes, luikvalged vildid jalas. Perroonile astus ja — aevastas: nagu tihti novembris, meil taevas taas vihmukest, vihmukest valas.
Tuli sealt, kus on kehtimas korralik ilm, selgelt piiratud, toekas ja kindel. Mahajäämus on tuntav, mis salata, meil meteoroloogia rindel.
Hea sõber, on kahju su kasukast, ja kuigi kalender meil sama, peaks - kui mitte muuga, siis kliimaga teisalttulijad arvestama.
ANTAIOS
1
Targasti toimisid, mees, et sa testosterooni ja barbamüüli ei pruukind ning pikemalt tohtreid ei tüüdand, vaid et viivitamata sa pakkisid pauna käpikud-kapukad, villase vesti ja väikese veekeedukatla,
suusad siis õlale tõstsid ja rutakalt läbisid linna, saapaninadel silmad ning
veereva vaguni trepilt viimase pika ja piinatud pilgu telemastile tagasi heitsid: Hüvasti, trummeldav tehismaailm!
2
üksikut teed unarat, kuhu koormaist poetunud pepri, astusid heldival meelel, ja mustava kuusiku käärus lõkke sa süütasid siis, et tõrvata sihvakaid suuski. Võidegi kül .....
KUUKRESSID
Hilissügise aimutu öö üle tühja ja lumetu ranna. Aasta lohutuim tund — aga vaata, on sellelgi ööl oma lill. Pilverebendeist plinkivas kumas valkab kuukresside võbelevaid kõtru. Vastu lõikavat tuult,
vastu marutsevat merd, mõrtsukmusta, tõukab maa oma kummis kivise rinna,
täis helkivaid hõbelitreid.
ROHTAED
Ammuks see oli . ..
Ees tülikad patsid, pildikest tegid ja värviga katsid
rinnuli laual, kus leib ja silk. Pildikest - endasse-pööratud pilk.
Hall oli katus, kuid pildi peal säras see - punaseist punaseim seal.
ümber kui ägati murest ja vaevast, selgeks ja siniseks maalisid taevast.
Kõrvust läks mööda kõik argi-proosa, õilmitses unistus - valge ja roosa.
Uibuaed, uibuaed . . . Hommiku kastes avaneb värav sind sisse lastes.
Suureks ja targaks ja tugevaks saad palehigi sees harides maad.
Tunned, mis tähtsus on aedniku tööl lõket valvates hallaööl.
.....
MAA
1
Maa, sina armas ja soe madala karvaga loom tähtede tigedas karjas. Ja meie?
Kas kirbud su kasukas?
2
Ei leivamure ole õilis mure.
Aeg leiba saada mureta ja muretseda tähtede pärast.
3
Järv - tare taga, meri - väravas ja ümber nurga - ookean. Rand tuuline, lainete loopida. Atlandi udud ja kirde käredad koidud su pea kohal,
klirinal ristuvad mõõgad - mu kodumaa.
VÕÕRDUMUS
Oh oleks riid meid lahutand, jäänd järel tuhk ja põrm me kiindumusest parem! Et nagu kabi karikast või kruusi küljest kõrv võib sõber sõbrast irduda — ei uskund varem.
Ma tean, et valukartlikult saab uimastada end, soovunelmaisse uppuda kui kärbes mette, et - võrdne mure südames — ka venna kõrval vend käib vahel üksinda ja omaette.
Näib vajalik ehk mõnele see pimesikumäng? Ei uskunud, et saabub hetk meilegi, kus pettumuse piinarikas äng meid tõukab uude valesse: „Küll laabub!"
Su reipust õõnsat, tarbetut, võltsvaprat naeratust jäin kõõritama koh .....
KINDAKIRI
Maa oli märg ja metsad udus, õde kambris kinnast kudus.
Kudus kinnast - kellele? väiksemale vellele
udukarva hallist lõngast, maakarva mustast lõngast,
viie vilka vardaga, kümne kärme sõrmega.
Kured läksid - kurjad ilmad, sõsar vardale lõi silmad.
Viimsed lehed kaotas laas. Haned läksid - hallad maas.
Õde oli nobe nukerdama, käbe kinnast kasvatama.
Keras kolme pässu vill, helevalge ute vill.
Kuuled igatsevat huiget - juba lahkuvad meist luiged.
Luiged läksid - lumi teel. Vellekese! kärsik meel,
vahib välja läbi ruudu: kinnastel veel pöidlad p .....
PAKASELAULUD
1
Hanged talvel on sügavad, uned talvel on magusad.
Kes mind äkitselt äratas? Orav ehk käbiga heitis, toksas nokaga tihane, rudisevat ruutu vastu, akent mu aohämarat?
Ei seal tiksutand tihane, oid ei ollagi oravat. See oli pakane punane, Põhjala vali peremees. Tema'p see prõmmis ja pahandas vastu palke paugutades.
Jäta juba, jo ma tõusen!
2
Kass tuli mulle kaebama: pahad on pakase naljad,
talve tembud need tigedad. Kassi küüned külmetavad, kassi varbad valutavad.
Oh sina kassi, karvapüksi, tule, no tule tubaje! Nüüd on ahjukene armas, ahi armas, kolle ka .....
RÜVETATUD JÕGI
1
See on viimne laul sellest jõest, uusi laule tast enam ei looda ja ka endised unuvad varsti.
Kes söandakski õrnu legende,
vanu veerdeid ja vägilaslugusid siin nende eluvõtvate vetega siduda.
Siit, kus innustund noor poeet kord kohtas kuldjuukselist näkki, nüüd kaladki kadusid äkki.
Ainult surnud, sogane voog tuhamägede ümber teeb ringe. Ei ole sel jõel enam hinge.
2
Taovad tulivasarad,
värisevad terasvokid, hoogsalt tõusvail kivikaeltel käharduvad suitsulokid.
Vabrik, särasilmne hiid matnud kuu ja päikese kuuma, lendlevasse nõkke, oma virtsad val .....
ÜKS KASK MEIL KASVAS ÕUES...'
Olen hakanud igatsema lookeste järele, lookeste järele tuulises taevas laiade, värskeltseemendatud põldude kohal.
Läbi tahmase, lumetu talve, läbi bensiini- ja kivisöe-vingudest küllastunud tänavate jälitab mind hobumadara lõhn ja küpsevate kõrte hootine, kord lähenev, kord kaugenev kanneldus.
Vahel viirastub mulle suur vaskne kuu, servapidi kinni õlekuhjas, ja ma kõnnin öisel asfaldil, nagu oleksid mu hõlmad kastest rasked,
ning on juhtunud sedagi, et hommikul, halli ao ajal ehmun ärkvele ammerdusest akna taga: „üles, üles, nõnda ilus heinailm!"
Juba .....