Vanavara
MÕRUDE MÄLESTUSTE LINN
Neid valle tormlevaid, võlvkaari ja muud ülev-iidset, saand ei kõike seda heas isamaaluses ma tunnetleda: linn mulle võõraks jäi - siin olin paaria.
All põrnitseva päikese, all kuu romantikata külma ketta siin uste taga hulkusin lindpriina, leivata ja lootusteta.
Tööbörsist eilsest möödun, enam keegi siin nõutult piidale ei najata. Kurb kiri ..Töölisi ei vajata" nüüd vabrikute väravail ei pleegi.
Ei miski meenuta neid kaugeid aegu - siin vahel võõrana end siiski tunnen praegu
KAUNISHINGED
Selles tunnis on midagi tuttavat ja see aed on rohtund ja teetu: siin suuni-silmini sireleis kõnnin kui kättpidi veetu.
Mu kannul kõlinal katkevad kõik argipäeva ketid, mind kannavad lillad lõhnavood ja Underi sonetid.
Kas viieharulist õnneõit otsimast iial ma loobund? „Oh ei," laulab ladvas üks tilluke lind, „olen joobund, joobund, joobund!"
Kuid näe, kes seal hõreda puhma all, kus mullale siblitud maa, innukalt nokka tõstavad: „Meie ka, meie ka-ka-ka-kaa 1“
Need kaunishinged sedamaid mu pilvist paiskasid maha, õel, õnnetu analoogia toob ihule kana .....
VANATAADI TORUPILLILUGU
Kullakese-kalliga lusti ma sõitsin, kahe käega, kahe käega ohje ma hoidsin.
Hobu oli erk ja hullas palju, naine oli noor ja naeris palju.
Põrisesid, põrisesid põhjalauad, kärisesid, kärisesid küljelauad.
Hakkas mu västrik veerema, linnukene libisema.
Kukkus kullerkuppudesse, kadus kasteheina sisse.
Jäi sinna muile mängitada, külapoiste kiigutada, teiste poiste tantsitada.
RAUDROHI
D. V-Ze
Tuiskavad umbe kord meiegi teed: istume, mähitud seitsmesse salli, soemüüri ääres, kaks eite, kaks halli, rüüpame mõrudat raudrohuteed.
Siiski ei asjata maamuna tallatud - kõrge päike me pea kohal käis. Kõike ja kõike küllaga kallatud. Veersekk on täis! Veersekk on täis!
Õsu on osutud — viimne kui vakamaa, värtnal veel viimne heie . .. Kõhe? Kui teised on saanud hakkama, saame ka meie.
PILVEALUNE PÄIKENE
1
Pilvealuse päikese varjudeta valguses mu koduküla viilkatustega majad ja rukkipõld ning lillad ja valged kartulivaod meelde tuletamas mu kadunud memme ikka ja alati ikka ja alati kummargile mulla kohal. Kõik nagu välja mõeldud selleks, et mind nutma ajada . .. Ei tea, kui palju uraani mu koduküla peale on arvestatud?
2
Vaikus . . . Rohutirtsude sirin . . . Luuletajad jätkavad oma lohutuslaule.
3
Väikesed libliklehvidega tüdrukud liivakastis veeretavad salapärast sõna nagu käsigranaati: „Ess-tee-ärr... strontsium I" Nad peavad seda sõna ebatsensuurseks: â .....
RAHE
Nüüd kus viljad just valmima hakkasid, hingetõmbeks kõik rähklused lakkasid, kerkib üles see saatuslik pilv. Külm tuul käib ta eel, tõstes tolmu.
Atlas tuigerdab koorma all, silmad maas see pilv vajub peale kui kirstu kaas, teda raske on tagasi hoida. Vasak käsi ei tea, mida plaanitseb parem,
ja on üsna ükskõik, kumb neist vääratab varem: pole päikesel teha siis muud kui puusärk pikkade kuldnaeltega kinni taguda.
HAAVAPAKK *
Olgu rõõmus me laul, kaja voorelt voorele veerlev! All üks sammaldand saun kanajalgadel udus keerleb.
Maha nukrus ja meeleheit, kuldne rahu et rinda paitaks! Aga seal on üks eit, ja kes või mis teda aitaks?
Me vapper pealehakk torni viib võiduka plagu! Aga õuel on haavapakk ja eit ei saa sellest jagu.
Voori kannul siit möödub voor, aga keegi ei tea vist: puupakku ei materda moor, vaid puuslikku sõnnipealist.
Suur mühklik sõnnipea - ja eit nii armetult väike . .. Meid ära kohtusse vea, meid ära süüdista, päike!
On nõrgad me memmede käed ja ei piisa ka kodus .....
SÖGISHÄMARUS
Mis sa tuigud, tuulekene, udusonnus ekseldes? Huigud, tuigud, vastu ruute piiskadega pekseldes.
Leinad lahkund laantehaljust,
kureparvi kurtma jäid, või sa siin mu akna taga kõiki norge nutmas käid?
Nägid sajus saastund põldu, kõrte kurba viljatust? Kuulsid kaarna küüsi sattund linnupoja kiljatust?
Liigutas ehk lille saatus, külmakahus kuhtuv roos? Või sul eilsed kummitused viirastusid uduvoos;
vägivald ja ülekohus, häbiväärsed hirmuööd, ja sa nagu hoiatades jälle vastu ruute lööd?
Hallis sügishämaruses tare ümber halades huigud, tuigud, südamesse süg .....
ÕITSVAD PUUD
Mahl tuikab, pungad puhkevad ja kordub järjekordne kevad. Maa lemmiklapsed, pikajalgsed puud, taas pulmitsevad.
Teeb algust remmelgas, pärn joodud lõpetab; kolm kuud on kõrged lauad kaetud, ja salust sallu mesilaste summ lehvib kui kuldne lint, mis tuulest aetud.
Oh õitsvad puud, kui lapuline, kes tagauksest tungind sisse, ma õitetu, ma äraõitsenu end unustan te õitsemisse.
Me kauget hõimlust aimab meel, kõrv korjab kohinast üht hajund viisi. Nüüd mõistan, miks mu esivanemad kord pühaks pidasid neid hiisi.
ükskõikselt, majesteetlikult käib päike pealpool valgei .....
SENTIMENTAALNE LAULUKE
Kord elas üks kuningatütar seal Sooria-Mooria maal. Ta kandis kuldseid kingi ja liblikatiibadest rüüd.
Ja kui ta seal tantsis ja tiirutas, täht tilisev otsa ees, nii ilus ta oli, et peegelgi ta pilgu all kumama lõi.
Oh peeglike, peeglike seinal,
kas tohib sind uskuda? Oma ainuarmsama silmi ma siiski pean uskuma.
See õnnelik kuningatütar seal Sooria-Mooria maal oma kuldsetes sinistes saalides aina hõljus ja uneles.
Oh peeglike, peeglike seinal, küll oled sa tolmu täis! Ja kuldse käisega hakkas ta peeglit nühkima.
Oh peeglike, peeglike seinal, mis on sinuga juhtun .....