Vanavara
MAE HARJAL
Hakkab see vanker veerema, allamäge mul minema.
Mäe harjalt pilgu nüüd heidan tagasi teele, kus laugjatel nõlvadel varjuna varjude seas vaevu veel aimub mu noorus.
Aina tantsimas, tantsimas (kukkudes ja komistades) näen teda . . . sinuga koos, sinu ümber, sinust eemale, ära, mööda, mu armsam.
SÜGIS
Kurvad on sügise kõlad: veel kõrvus mul kurgede kruuksed ja haneparvede hala hallide pilvede all ning koltunud lehtede kahin, kui tuli tuul . . . Eest leides laastatud põllud ja raasitud laaned ta oigama hakkas: ei taha, ei taha, ei taha-a-a!
Meie, mu südamesõsar, kes kümneid ja kümneid kordi õite taastulekut näinud, ei saa ju ta traagikat tõsiselt võtta. Rohkem põhjust küll oleks meil kahel, päid toetades teineteise õlale, natuke nuuksuda.
LAUL ÜHE JALAGA HÄRJAST
1
Jahile läks Jaanikene, marssis metsa kui see marssal. Püssi võttis ta pihusse, röövliraua rinna alla, riksia-raksid rihma otsa.
õhtust saati ju asutas, poole koiduni kobistas, enne kui hakkas astumaie, laane poole liikumaie.
Küll tema kiitles ja valetas, et toob koju suure sõnni, patta panna põdrapulli, laua peale laiakäppa: tuli tuppa — ei tuhkagi.
2
Mina aga Manni maani tarka, kabu kontseni kavala, võtsin kätte korvikese, näppu põlle nurgakese.
Tõstsin talla trepi peale, kinganina künnisele. Uks ei paukund, koer ei haukund, tasa saingi nii tulema.
3
.....
PURAVIKUD
Kuidas, isegi ei tea, aga ära ma nad tundsin, kuigi pole neid eales ilmsi-elavalt näinud: pobulid — puuristirahvas! Kaks korda on kabelimägi peale neid ja enne mind juba ümber kaevatud - aga siin nad nüüd seisavad, nemad mis nemad, lambapruunides vammustes, ruskeks pleekinud, rebasekarva kaapkübarales ätid ja madalad maavillased memmed, jalas valged kirikusukad, üks siin, teine seal, riburada metsa veert pidi laiali, nagu oleksid nad nüüdsama maanteelt, muistselt maanteelt, möödakihutava kuuehobuserakendi eest kõrvale karanud, silmad täis he'esinist ehmu: Eh-oh, ärge ajage .....
— VanavaraSUVE LÕPU LUGU
Tähetätraist kirendab taeva tume tahvel. Kuu kui kupakaalikas, öö lõhnab nagu sahver.
Aeg-ajalt kastetilku ja õunu sajab puust. Paar paljast talda tillutab end välja lakasuust.
See on üks muistne lugu, mis parata võib seal: oli suilisel ase aidas ja sulasel aida peal.
See sulane ja suiline - ah, kauge kustuv kaja - nad igatsesid teineteist kogu see kuuma aja.
Nad igatsesid teineteist, ei magadagi mahti: suitsukarva suured silmad nagu kakrad lahti.
Oh, lembe lõikuskuu öö! Oh, kaunid kirglevad tähed! Kõik unistused on ilusad, ka need, mis täide ei lähe.
Ja seis .....
ÖÖBIKUTE ORG
Ilus on see org siin, roheline ja valge, täis õitsevaid toomingaid.
Ehitame siia hüti: eks pea meiegi hakkama mõtlema oma mustadele päevadele, kobima ligemale maale ja mullale, meie kaks - taat ja eit.
ülal, mäe tippudel, kohiseb uus renessanss. Alt aga, haljaste orukallaste vahelt, kerkib piitspeenikesena vaikne sinine suitsujuga.
Sinu piibust, mu kullake!
Sest mis on taat piibuta? Või eit lehmata?
Olgu see mu lapsepõlve lehm,
esimene, keda karjatasin, laiakõhuline, punaselapiline Lehik.
Võililledest kirendav aas ja ternespiim, ternespiim kobrutamas kadakapuust .....
LÕKE
Head sõbrad, me kinkudel kõndind kesk tarmukaid kevadetuul! — ja olgu teil rõõm sellest päevast!
Küll lahkus meist joovastav noorus, kuid ees on veel sinavaid sihte, head sõbrad — ja olgu teil vaprust!
Õhk viluneb, pikeneb vari:
siis süüdakem lõke, head sõbrad, ja saagu sest hubane õhtu.
Leek lõbustab südant ja silma ja rohkem talt nõuda ei maksa, sest soojaks kütta ilma - seda ta küll ei jaksa.
SÕJATÜDIMUS
1
Sõbrad mul sõda peavad, sugulased sõimelevad. Läksin riidu lepitama - ise, vaene, jäin vahele.
Marti kiitsin ma Liisule, Liisut Mardi ees ülistin. Mart mulle äigas margapuuga, Liisu leivalabidaga.
Tagurpidi sain tulema.
Lind aga laulis lepikussa: Oh sina tündris kasvand tüdruk, kolmepäevane vasikas!
2
Mind löödi - ma vastu lõin. Mind peteti - minagi petsin, üks paljudest olin, ei parimaist. Siis tüdisin ära . . .
Kõik laada- ja lahinguplatsid ma jätsin ja samblas! radu tulin kõndima, siilile seltsiks. Ah, tahaksin
puu juure alla pugeda, tõsta lepa .....
ANEMOONID
See oli tõsine tee, asjata seda ei astutud, muidu ei mindud, tühjalt ei tuldud. See oli kirikutee ja vallamajatee ja kauba- ja kalmistutee. Suur kivitee - nii seda kutsuti. Aga tee ääres õõtsusid valged, hõbeudemeis anemoonid.
Me olime tulnud seda teed mööda, ema ja mina - maamadaluke, ja põlvitasime nüüd kõrges, kõmisevas kirikus hallidel jahedatel, pisaraist niisutatud paekiviplaatidel: „Meie isa, kes sa oled taevas .. Ema näperdas nartsu, mille sisse oli sõlmitud raha. Kroonilised ja kahekroonilised: kleepuvad, higist soolased — heinapäevade eest, tulikuumad, tolmus .....
KULLIMÄNG
Nipp-napp-null, sina oled selles mängus kulli
Koots-koots! käib õues kükakull, toas värsile pean jahti, ja akna all üks musirull mind piilub salamahti.
Oi rõõmsaid ninanibusid ja küünarnukke kriime! Kull taga ajab tibusid koots-koots! ja mina riime.
Käed õieli ja kuklas pea, ees rõkkav kanakari. Viuh I korraks üle värsirea lõi tiivuline vari.
Meel süttib, süda trallitab, silm jälgib laste lulli, sulg poognal kukerpallitab, koots-koots! kui mängiks kulli.
See kerglane näib mõnele või maitsele ei vasta, üks tädi trepil tõreleb, et vaja kapsaid kasta.
.....