Vanavara
KEVAD
Vaevalt sellel teemal uut ja paremat saab öelda kui ju ammu enne öeldud: ,.Välja, välja vainudele!"
Lapsed karjas, noored paaris, paarisrahvas paljukesi päikselistel pargiteedel, üksiklasel koer on seltsiks.
Jah, meid kõiki tõmbab päike, maa kuid kinni hoiab jalust. Pingul me kui pillikeeled päikese ja mulla vahel.
Pillikeeled, millelt kaigub õilsaid juubeldavaid hümne, ülevaid, heroilisi saagasid, triumfilaule.
Kõrgustesse pürgivad pilgud, püüded, igatsused. Kuid ka maad, me jalgealust, silmist kaotada ei maksa.
Suuri asju sünnib siin — teadagi, ent tà .....
INTERVJUU
Oi, kuidas ma kadestan Mägiste Marti! Sealt ta tuleb, õõtsudes oma agregaadil. Künnab, külvab ja kogub saagi ja ei leidu maamunal säärast lolli, kes söandaks väita, et see töö pole tarvilik. Ena, nüüd astub ta masinalt, proovib pihuga mulda — teretab seda kättpidi. Ta on tolmune ja kuldne ja tore - see maa isand, põldude kuningas, päikese sinasõber.
Juba viskavad puud pikki siniseid varje üle vanade ja värskete vagude. Tänaseks aitab! Viivita veel väheke, läheme koos, palub päike. Aga kodukotus kutsub ja korsten kiirustab: „Leem valmis, liha laguneb!", maalid .....
ÕUNAPUU
See õunapuu pungade punas veel argles ja heitles kui süüga, ei kumbki meist märganud, kunas ta ehtis end õitseva rüüga.
Õis õhetab oksa kurrus, õis õhetav igal raol, ning lüües mahedalt nurru on mesilasedki jaol.
Keskhommiku kiirgus ja õite tolm: aed mähkunud helkjasse uttu. Kaks inimlast, vaata, ju tundi kolm all õunapuu ajavad juttu.
üks ütleb: „Nüüd ööd on nii valged," ja teine: „Ei kaua need kesta." Lõid põlema tüdruku palged ja poisi kõrvalestad.
Ning kuldsete kauguste kuminast, mesilindude magusast suminast ja õunapuu õite särast nei .....
HOMMIKVÕIMLEMINE
Arg ja valvas,
kuklas võltsväärikuse kramp, silmaterad vilamas sültjaš näos — nii näen end seisvat kergema vastupanu teeotsal,
Lõdvalt ripnevad liikmed, õlad ümaralt ettepoole kooldunud. Veel paar-kolm kompromissi - ja süda rasvub,
Olen muutumas kavalaks, kõiki mõistvaks, kõike andestavaks lurjuseks: pistis — et ka mulle liiga teravalt näppudele ei vahitaks.
Öö udupalakaist kerkib päev (mitte sümboolne, vaid tõeline). Kerkib päev, täna juhuslikult selge ja tuuline.
Läbi tuulise selguse tõttavad diskreetsed raadiolained
sinna, kus neid avatud apara .....
KAIGAS
Möödas on barbaarsed ajad, kus ei seadust ega korda pühaks peetud, vaid kus kaigas
kaika kombel kohut mõistis.
Olgu omad, olgu võõrad, olgu süüdlased või süütud, huupi kaigast keerutades taoti sisse päid ja hambaid.
Suurte kaikakangelaste töö jäi pooleli — ja kaigas, nagu tookord pihust pandi, konutab nüüd seina veeres.
Nõnda jändrik, nõnda vissis, ilma iluta ja auta. Ei tast kõlba mängumõõka vesta ega pudrunuia.
Seisab kaigas seina najal, seisab vaikselt ja peab silmas kõiki päid, mis liiga püsti, kõiki liiga sirgeid selgu,
kõiki neid, kel uued .....
KEVADISED KOPLID
Päike küliti mäel, taevas silmili järves. Kaks värvi - lahustund valguses: sinine voolamas rohelisse,
haljus imbumas sinasse.
Keskhommikul, kui karjalauda uksed avati ja kandilisse kiviraami ilmus kevade õrn niiske akvarell, läks lahti üks sõrgade, sabade, sarvede möll. Muu ja möö! Vabadus ja küllus!
Vanad väärikad lehmad - nemadki saand kõhu alla sada paari jalgu ja udar, raske taak, on äkki tühiasi kahele poole pallina pillutada. Uhtsuhkadi-kõpskingadi! Elagu hetke rõõm!
Valitsus valgeis kitleis, pannud kõrvale läikivad lüpsimasinad, puhkab.
Ka eakas r .....
Varakevad
1.
On surnuks pistnud talve kevadine ürgus,
Sest veretavad pajustikus piigid
Ja võidulippu lehvib päiksekiirte kirgus.
Veel mõned paatjad lehed nagu kuivand viigid
On kõlkvel okste hahas õreduses,
Kust tuul nad alla tuhritseb, kus tiigid
Kui suured silmad pisarnõretuses,
Kui vastu paenutab neil kase nõtkus
Lakeerit pungi põõsa võretuses.
Kõik veed ja ojad mägestiku põtkus
On lahti oheldanud omad kired –
Muist jalg ja kabi juba mulda sõtkus.
Ent hullununa sööstvad teised nired,
Ja kõikjalt läbi lõikvad nende noad,
Et haavadena helendavad vired,
E .....
Interiöörid
1.
Kuis pühib päikseräti kuldne kude
Nüüd noote musti pisaraid, ning häält
Ei ainust klahvistiku hammasrealt,
Kus sätendab tumm, valge naerupude.
Lamp – suure päikse väikene rivaal –
On ootel laual siidikleidi punas.
Ning seinal Mägi värvehõiskav maal:
Noor naine, kaetud silmil, hardus-lunas.
Siin tõuseb sohvapadjast, alles soojast,
Kui õietolmu naisejuukse lõhna,
On näha sammetpolstris väikse, kõhna
Käe aset: ühest heldest lilletoojast.
Kui verev marjakobar, viina uhkav,
Jäänd vaasi sinelusse nelgisari.
Ent nurkest hiilib hämaruse vari,
Pea .....
Hämar linn
1.
Talv. Koorub hämaruse hallis siidis
Bulvaari valgeist käsivartest linn.
Käib telegraafi traate pingul niidis
Kui kandlel tuulesõrm. Ma kuulatin.
Ju kostvad sekka auto kontrabassid
Ja saanikelle rõõmus tamburiin.
Reas rügemendid: hoonte hallid massid,
Silm silma vastu seismas nende vall,
Ning nukralt vaatvad ärklite grimassid.
Kuldkupli õhku heidet läikiv pall
Vaid kumab nõrgalt nagu tuhmund päike,
Ja doome õlgu mähib udushall.
Aeg-ajalt helbetab; kuis lume läike
Kui vahtu kandvad uulitsate jõed,
Mis kihavad ja leidvad salakäike,
Et suubuda, kus .....
Tulease
1.
All akna ähmub õudus-öine aid:
Ah, sadusid, mis kunagi ei lõpe
Ja oma alguse, teab millal said!
Kõik tuba langend mingi tusa tõppe –
Kuis õhkub nukrust seinte tuhmund kett
Ning nende vahel, heites peeglihõppe
Mustkurba varju, have siluett.
Kas mina see, kes nagu murtud mooni
On langutanud tühjaksjäänud kätt,
Pää maha kallutand all leinakrooni?
Kui hää, et hämar on ning silm ei seleta
Mu huulil nutukurret, kurbusjooni.
Ei miski, miski, miski peleta
Mu ümbert selle leina salajase,
Ei midagi mu seeski heleta:
Jäänd ainult südame suur tulea .....